Kallis Calvin

2. Saatuslik vihm & karaokeõhtu

Calvin naeratas ja hakkas rääkima enne, kui ma jõudsin mõista, mida just öelnud olin. Viisin käed suule ja vaatasin talle ma-just-ei-öelnud-seda pilguga otsa, soovides sealsamas häbisse surra. Lisaks sellele muutus õhk paksuks, mistõttu mul oli raske hingata.

"Kas te siis tahaksite minuga homme lõbustuspari minna?" küsis ta ja pistis lusika kohvitassi, hakates seda segama. Ta oli sinna just veel suhkrut lisanud, mis pani mind arvama, et ta armastas magusaid asju. 

"Nalja teete?!" tõstsin häält, hüpates toolilt püsti, lüües pea ära lauavarju vastu, mis selle kohal oli. See oli jabur privaatsuse jaoks tehtud asi, mis pidi kõikidele klientidele väga meeldima. Võib-olla meeldiski, aga mitte mulle. Mitte praegu. 

"Ma ei tule teiega mitte kuskile, ei kinno, kohvikusse - kus ma hetkel olen - ega ka lõbustusparki ja teate miks? Sest te olete mulle ebameeldiv ja seda ainuüksi sellepärast, et te sõitsite mulle teoreetiliselt otsa, kastes mind üleni märjaks. Seega olete teie see, keda ma nean kui homme kopsupõletikuga voodis laman! Aitäh mitte millegi eest ja kena päeva jätku teile!" karjusin, tõmmates mantel jooksu pealt selga, kui välja vihma kätte tormasin. 

Tee ääres taksot peatades, tundsin põski mööda kuumi pisaraid voolamas. Nuuksatasin, kui üks viiest taksost minu ees peatus ja istusin sellesse ehk liigagi kiiresti, vaadates korra osta talle, kes ta mind kohviku ees kogu see aeg jälgis. Ta oli vihmast läbimärg ja tema pilgus oli see miski, mis mind üleni värisema pani ning ma olin enam kui kindel, et see ei olnud vihmast, vaid hoopis millekski muust. Millestki, mille eest olen ma juba aastaid minema jooksnud - haletsus. 

PÄEV HILJEM

Ärkasin hommikul kurgu- ja seljavaluga ja käies arsti juures, sain rohud ja paar näpunäidet kopsupõletiku mitte süvendamiseks või siis juba vältimiseks. Jõin palju teed ja tatsasin korteris tekiga ringi, vaadates televiisorist erinevaid sarju, kuni mul enam häält ei olnud ja vaid kähisedes Claire'ga suheltud sain. 

"Ma tean, et sa ei taha, et ma seda teemat puudutan, aga tohin ma midagi küsida enne, kui sa mulle virutad?" küsis neiu, kui teetassid käes diivanile mu kõrvale istus. Ohkasin ja noogutasin talle, võttes kätte paber ja pliiat, kuhuks kui ta küsib midagi, millele ma saan vastata. Millegipärast teadsin, et seda ei tule. 

"Kas tal oli vähemalt kena tagumik?" küsis ta, roomates teisele poole diivanit, et jooksu panna juhul, kui ma teda ründama peaks. Soovides, et saaksin hoopis karjuda, viskasin tema poole diivanipadja. "Olgu-olgu, aga kas õlad oli ka jubedad? Ma olen kuulnud, et mootorratturitel on kenad laiad õlad, see on ju ometi pluss, Annie!"

"Palun lõpeta," sosistasin talle, "lihtsalt lõpeta, ma tunnen end niigi halvasti."

"Oh, anna andeks, kullake," kallistas ta mind.

Ohkasin ja kallistasin teda korraks vastu, lükates ta seejärel endast eemale. Rüüpasin tassist kuuma teed, kuid purkasin selle kohe suust välja, kuna see oli soolane. "Claire, kas sa ajasid soola- ja suhkrutopsi sassis või oled... armunud?" küsisin talt võimalikult vaikselt, et mitte oma kurku kurnata. 

"Ütleme nii, et mõlemat," naeris ta köögis. 

Naersin sekundiks kaasa ja muutusin siis tõsiseks, kui nägin, et mu lemmiktegelane suri, jäädes ettevaatamatult auto alla. Et mitte nutma hakata, lahkusin elutoast ja astudes esimesele trepiastmele, et üles oma tuppa minna, kuulsin uksekella tirinat. Pöörasin end koheselt ringi ja rörkisin esikusse, avades uks kiiremini kui tavaliselt. Leides enda eest lillekulleri, oli mu esimene mõte, et doktor on Claire'le lilli saatnud, aga siis ta küsis: "Kas teie olete Annie Hart?"

"Jah, kas need on mulle?" küsisin, vaadates valgeid roose tema käes sellise hirmunud pilguga, justkui oleksid nad mind rünnanud. Teatud mõttes ründasidki, aga rohkem mu peas.