Eelmise suve saladus

23

Ma ei tea mitmes päev või nädal ma siin juba istunud olen. Mul on kõht tühi. Vett mul on, kuid vaevaliselt. Ma ei tea mida teha.

Mul oli külm ning ilmselgelt olin ma juba ammu haige. Ma köhisin ning ninast tilkus tatti välja.. see tundub rõve, kuid mul polnud seda kuhugile pühkida.

Ma olin täielikult kurnatud. Ma isegi ei tea, kas ma suudan siit elusana tagasi tulla.

Ma pole saanud süüa mitu päeva. Ainult vett, nagu ma ennist mainisin. Sellest ei piisa.

Kusagil käis mitu lasku, see pani mu pead tõstma. Võibolla vennad harjutavad laskmist.. jälle. Jah jälle, neil on siin mingi lasketiir, kus nad enda oskuseid lihvivad.

Üks meestest jooksis minu juurde ja pani oma relva vastu mu pead. Mind isegi ei huvitanud enam kas ta laseb või ei. Ma olin endaga nii läbi, et parem oleks juba ammu surnud olla.

"Oleg, lase Kiara vabaks!" see oli tuttav hääl. Ma olin liiga nõrk, et aru saada, kellele see kuulub.

"Ta on niigi nõrk, ta on mitu päeva söömata ning külmetanud," irvitas see mees mu kõrval ja võttis juba kaitseriivi maha. Nojah, ma suren.. kas pole mitte tore.

"Anna ta meie kätte ning sa pääsed väiksema karistusega," karjus kusagil teine hääl. Ma ei suutnud selgelt kuulata. Proovisin vaadata, kuid silmanägemine oli ka udune, pisarate pärast.

Äkitselt läks mu silme eest mustkaks. Kas ma surin ära?

Ma proovisin silmi avada, ere valgus paitis koheselt mulle silma. Kissis silmadega vaatasin ma ringi. Ma olen haiglas. Vähemalt ma arvan, et olen.

"Max?" oli esimene sõna mis mu suust välja lendas. Ma kuulsin imeliku häält. Midagi kukkus. Max vaatas mulle koheselt otsa.

"Sa ärkasid!" pomises kutt ja vaatas mind. Ta silmad tundusid olevat väsinud. Ilmselgelt on ta magamata.

"Miks ma siin olen?" ma proovisin end istukile ajada, kuid Maxi tugev käsi peatas mind. Ta lükkas mu pikali tagasi ning jälgis mind.

"Su elu oli ohus. Sa olid kriitilises seisus. Täna Jumalat, et sa veel elus oled," sõnas Max ja peatas mu juukseid. Ma noogutasin arusaadavalt.

"Kaua ma magasin?" uurisin mehelt, "Neli päeva," pomises ta, "Sa olid terve see aeg siin?" uurisin mehelt.

Ta noogutas.

Hiljem. Me liikusime Maxi koju. Mind lasti alles viis päeva hiljem haiglast välja.

Maxi koju jõudes liikus koheselt meile vastu Anja. Ta oli väga õnnelik ja vaatas mind. Anja embas mind koheselt ja vägagi tugevalt. Ma naeratasin endamisi ja proovisin meenutada, mis juhtus.

Kalliralli tehtud suundusin ma Maxiga tema tuppa. Ma ei suutnud isegi ust kinni panna kui mees mind juba suudlema hakkas. Tema naeratus läbi suudluse pani ka mind naeratama.

"Ma igatsesin sind," pomises kutt ja võttis mind endale sulle. Ta suudles mind väga tugevalt. Asetas mind voodile ning ise olles kaksiratsi mu peal.. mees suudles mind ikka veel.

"Kiara. Ma tahan sinult midagi küsida," lasi mees mu huultest lahti. Ma vaatasin teda uudishimuliku pilguga.

"Kiara, kas sa tuleksid mulle naiseks?" ta käte vahel oli punane karbike, mille ta koheselt ka avas. Seal oli hõbedane sõrmus mis lausa karjus mulle, et ma 'jah' vastaks.

"Max, ma muidugi olen nõus!" ütlesin mehele elevil olles. Ta surus sõrmuse mu sõrme. Karbi asetas ta öökapile ja jätkas oma suudlusega.

Ma olen kihlatud Maxiga? Vot see mees ikka tahab mind. Ma hakkasin mehe triiksärgi nööpe lahti tegema, tema samal ajal proovis lahti saada minu pluusist, ilma, et ta mu huultelt lahti peaks laskma.

"Ma armastan sind Kiara, ma tahan, sinuga igavesti olla," sõnas mees läbi suudluse.

Meie mõlema ülakehad olid paljad. Kui uks lahti läks ja seal pool perekoda seisis. Ma tõmbasin padja enda rinadele ette.

"Kuradi kepimeister oled ikka," naeris Maxi vend. Max vaatas neid väga ärritunult.

"Mis teil vaja on üldse?" küsis Max viimaks ja vaatas oma venda, Joani ja enda isa.

"Kui te olete asjad siin lõpetanud, siis tule alla," naeris Maxi isa. Mees tõusis mu pealt püsti ning liikus ukse juurde ning sulges pauguga ukse. Ta pani selle lukku.

Max tuli tagasi. Ma kuulsin kuidas ta enda püksivöö lahti tegi ning ma hetkelist valu kogesin...

Ma liikusin Maxiga trepist alla. Me saime päris palju pilke, mis pani mind kui ka Maxi muigama.

"Mis te tahtsite ennem," uuris mees ja vaatas mind. Ma vaatasin tervet perekonda. Nad justkui tähistaks midagi.

"Sulle avaldati tunnustust, poeg. Sa sai-"

Zola kiljus hetkeks, "Kas see on kihlasõrmus," tüdruk jooksis minu vasaku käe juurde ja jäi sõrmust vaatama.

"Ossa raks poeg," sõnas Joel. Max ainult kratsis kukalt ja vaatas mind.

"Ema ja isa, me kihlusime," sõnas Max, tõmmates mind enda embusesse.