Eelmise suve saladus

20

Ma vaatasin Zolat küsiva pilguga ja ootasin vastust kuhu Max ja Luc kiirustasid. Samal ajal nähes kuidas Zola irvitab ja veel Joan.. tema ka muigas vaikselt.

Ma seisin piinlikult elutoa avara ja suure ava juures ning toetusin vastu seina. Ma neelatasin.

Ma keerasin ennast aeglaselt ümber ja liikusin Maxi tuppa, avasin ukse ja sulgesin selle sama kiirelt kui selle avasin.

Ma vaatasin siin uuesti ringi.

Kükitasin ta hiiglama suure riiuli juurde ja avasin madala sahtli, seal oli palju pahna - laadijad, tolm, mängukaardid, vana telefon, üks sokk, ilmselgelt vana komm ja üks ümbrik mis on avamata.

Ma võtsin selle oma kätte ja neelatasin, keerasin ümbrikut ja nägin sellel pisikest kritseldust. 'Maxile *address*'

Ma tahaksin seda avada ja vaadata mis seal on aga ma ei julge, justkui kargaks sealt ümbrikust välja koletis kes mu koheselt ära sööks.

Avasin ümbriku...

Seal oli A4 suurune paber mis oli voldituks kaheks, ma avasin selle aeglaselt ja nägin paberi peal olevat kirja. Ma vaatasin seda veidi ennem kui lugema hakkasin.

"Kallis Max, kui sa seda kirja loed siis tea, et me oleme nüüdsest võhivõõrad üksteisele, isegi kui sa olid mulle hea sõber siis viimasel aastal polnud sa enam see kes eelmine aasta, vabanda, et sulle paberkandjal kirja saadan aga elektrooniselt sa mulle enam ei vasta - Dan."

Ma neelatasin ja toppisin kirja kohemaid tagasi ümbriku ning panin selle kiirelt sahtli põhja; istusin selle sahtli ette ja jäin vaikselt vaatama Maxi voodit.

Uks avanes ja sealt tuli sisse Max, ta sulges kohemaid ukse ning jäi mind vaatama, "Ma olen tagasi."

Õhus kerkis pinev vaikus, ma ei julged midagi öelda, Maxi uudishimulik pilk jäi aga mõttesse ja ta liikus minu juurde ning kükitas.

"On kõik okei?" küsis ta vaikselt. Ma noogutasin ja lasin oma pilgu maha.

"Kus sa käisid?" uurisin ja tõstsin uuesti oma pea, ta vaatas mind naeratusega ja tõmbas mind rohkem enda vastu. Ta asetas oma huuled mu laubale, "Tööl," sosistas ta läbi musi mis ta mu laubale tegi.

"Aga mis paberid need kõik on mis sa Joanile pidevalt annad?" uurisin veel rohkem, Max jäi mõttesse ning tundsin kuidas ta põrandale pikali kukkus.

Mina kukkusin ka!

Mu pea oli ta rinnal, tema käsi silitas mu ülaselga. "Nendel paberitel pole tähtsust, töö paberid, lepingud ja tead ju küll."

Isegi kui ma teda hetkel ei uskunud pani see lause mind noogutama. Tundsin Maxi südamelööke mis olid kiiremad kui midagi muud, ta oleks justkui maratonilt naasnud.

"Su süda puperdab päris kiiresti," mainisin. "Muidugi, sinu juuresolekul tuksub mu süda kakssada korda kiiremini kui tavaliselt."

Naersime vaikselt, kuniks uuesti meie toa uks avanes, see oli Anja. Ma muigasin kergelt kui nägin Anja taga seismas ka teisi Maxi pereliikmeid, isegi Zolat ja Joani.

"Max, mida te siis siin põrandal magate, sul on ju piisavalt suur voodi!?" tegi ta ema talle märkuse, mina naersin vaid ja nägin kuidas Max turtsatas vaid.

"Oot mida te üldse tahate?" uuris kutt viimaks ja jäi oma ema ning isa vaatama.

"Tule alla," ütles ta ema; tuppa tormas Zola kes mu Maxi käte vahelt ära rebis ja mind selga võttis. Ta jooksis minuga trepist alla ja pani mind esikus maha.

"Kuhu me lähme?" uurisin.

"Poodi?" vaatas tüdruk mind nagu lollakas, "Aga ma-"

"Ole tasa, tule nüüd aega pole," tal oleks justkui kiire, ta tõmbas mind mu käest nagu segane, kui olime majast piisvaalt kaugele jõudnud saime me rahulikult edasi jalutada.

"Räägi nüüd!" ütlesin veidi kurjemal toonil kui tavaliselt.

"Kas sa armastad Maxi?" küsis ta.

"Nojah, vist nagu armastan jah," pomisesin.

"Sa pidid JAH ütlema, issand jumal, tule," ta haaras uuesti mu käest ja ma ei imesta kui minust varsti kalts saab, kõik veavad mind.

----

Kui ma viimaks Zolaga poest välja sain oli ta mulle ostnud vast neliteist uut riideeset ja viis uut kontsapari, ma olen kindel, et ma ei pane neid kunagi jalga.

Peale selle sain ma teada, et Maxile tulevad sugulased külla ta sünnipäeva puhul ja mind on vaja siis väga ilusaks ja korralikuks teha nagu Zola vaikselt pomises, lootes, et ma seda ei kuulnud.

Ta avas mulle ukse ja Zolaga koos jooksime kiirelt esikust vannituppa, nagu kaks röövlit jookseme ringi. Me naersime kuid keegi ei märganud mind.

"Pane see kollane kleit, see lööb sind särama ja siis v-"

"Aitab!" naersin ja vahetasin oma riided selle kleidi vastu, see sobis mulle üllatavalt hästi. Ma muigasin ja avasin vannitoa ukse; kahekesi Zolaga sealt minema tormates trepist alla elutupppa ja seal nähes Maxi sugulasi, keda oli kuradima palju.

Liikusin vaikselt elutoas ringi ja avasin rõduukse, kus oli terass, ma muigasin nähes seal Maxi. Tal olid tumedad teksad ning valge triiksärk, ma liikusin tema juurde ning kallistasin teda tagant.

Ta keeras ennast ümber ja naeratas mulle, "Sa näed imeline välja, pisike."

See hüüdnimi on armas, aga... las olla.

"Sa näed nii ilus välja," ütles ta vaikselt, tema pea liikus vaikselt mu parema kõrva juurde. "Võiks isegi öelda, et seksikas," sositas poiss.

"Näed! Seal need tuvikesed ongi," kuulsin ma Anja ja Joeli häält, keerasin ennast veidi ja nägin väga palju võõraid inimesi.

"Need on mu sugulased, lähemad sugulased," sosistas poiss.

Äkitselt hakkas mu telefon helisema, vabandasin ennast Maxi käte vahemlt välja ning võtsin suuna vannitoa poole.

Ma vastasin telefonile, "Hallo? Kiara kuuleb?"

"Tsau, mina su endine klassivend Daneil, saame kokku, mul on vaja sinuga kiiresti rääkida," pomises ta telefoni.

"Okei-okei, kus kohas?" vaatasin vannitoa akna poole ja avasin selle.

"Pargis, seitsmenda pingi juurdes," ma noogutasin endamisi ja tonisin aknast välja nagu ämblikmees. Tundes oma jalgu maapinna peal hakkasin ma jooksma pargi suunas.

Daneil oli keskkoolis mu parim sõber, ometigi oli ta poiss ei olenud meie vahel midagi rohkemat kui kallistus.

---

"Räägi," ütlesin ja vaatasin Daneil'i pingil istumas.

"Läheb sul ikka hästi?" vaatas ta taevasse. "Jah? Räägi nüüd mis sul oli,"

"Ei midagi niisama," ma istusin ta kõrvale ja jälgisin ta pilku mis oli väga kahtlane.

"Kuidas sul sele Johelsi mehega ka läheb?" tundis mees suurt huvi. Vaatasin teda veidi.

"Hästi," ütlesin kahtlaselt, meie ette seisid kaks väga sarnase välimusega, tüsedamat noormeest. Kas need on need mehed, kellest Max kunagi mulle rääkis.

"No tere Kiara," irvitas üks kutt. Ma vaatasin teda hajevil näoga ning ma tundsin kergelt lööki vastu oma nägu. Ma ei saanud enam midagi aru.