Eelmise suve saladus

14

Vaatasin veel korra kohviku ust, mis avanes ja sealt mulle Max järgi tormas. Nii loll olin, aga siiski ma peatusin ja keerasin ennast poisi poole.

"Mis?" küsin vaikselt, vaatan ta silmi milles on hea kogus kurbust ja pettumust korraga. Ta silmad on peaaegu nagu märjaks minemas.

"Ära hakka nutma," liigun talle lähemale ja vaatan ta silmi, tema ilusad heledates toonides silmad on klammerdunud minule ja mees vaatab mind nagu oleks ta hüpnoosi all.

"Palun ära mine." poiss tõmbab mind oma pihast ja see, et meie kehad kohtusid tähendas kallistust, me kallistasime. Vau!

Ta ei lasknud minust niipea lahti, vaid hoidis minust tugevalt ja järjekindlalt kinni.

Me eemaldusime üksteist ja vaatasime seejärel üksteist väga lähedalt, "Anna andeks, ma ei tahtnud seda öelda, mida ma kogemata ütlesin, ma olin lihtsalt segaduses," neelatan ja vaatan kuidas poisi suunurgad üles tõusevad.

"Pole midagi, me kõik teeme vigu ja kusjuures väga lolle vigu," naeratab poiss ja haarab mu käest. Käsikäes liigume vaikselt tänavatpidi edasi, vahel vahetasime mõne sõna aga muidu olime me vait.

"Kuhu me lähme," küsin lõpuks ja vaatan poisi silmi mis taaskord mind vaatavad. "Minu juurde," naeratab ta taaskord.

"Okei politseikoer Max," irvitan kavalalt ja vaatan kuidas poiss ainult muigab.

Poiss avas mulle ukse ja liikus minu järel tuppa, majas oli vaikne ja esikus polnud ka väga jalanõusi, eeldasin, et teisi pole kohal. Vaatasin esikust nagu viibiks ma siin esimest korda, see oli ikka nii ilus ja selle sisustus *chef kiss*

Poiss tiris mind elutuppa ja pani koheselt meid mõlemad diivanile istuma. Vaatasin korraks poissi ja siis uuesti elutuba.

"Max," alustan ma juttu, kuid poiss peatab selle koheselt. Mees pani oma nimetissõrme mu huultele ja jälgis elutoa ümbrust.

"Mis?" võttis ta lõpuks oma sõrme mu huultelt ja jälgis mu naeratavat nägu, "Ma tahan sinult ainult ühte ja konkreetset vastust," ütlen ohkega. Mees vaatab mind ja liigutab seejärel imelikult kulme.

"Millist vastust sa tahad? siis?" ohkas ta ja vaatas elutoa kella, sama tegin mina.

"No, miks sa minuga tahad olla, ma ei näe ühtegi põhjust, miks sinul mind vaja oleks, ma pole isegi rikas ja ma pole ilus," hakkab jälle pihta Kiara. Vahel võiks vait olla.

"Kiara, mul ei ole sind vaja kui ärakasutavat inimest vaid kui ilusat ja armastusväärset naist," ütles ta hajevil pilguga, mu tähelepanu tüüris trepile, kust oli kuulda pisikesi samme.

Seal ei olnud Anja, ega Zola, isegi mitte Luc vaid seal oli pisike laps, ma pakuks, et nelja aastane. Ta oli nii armas ja trepist alla tulles liikus ta koheselt Maxi juurde.

"Onu Max, emme ja issi on kadunud," ütles plika, Max vaatas teda süütute silmadega. "Luc ja Lisella, läksid poodi," patsutab ta plika pead.

Ehk see on siis Luc'i ja Liselle laps, okei. Miks ma teda varem näinud pole.

"Kes see on," näitab plika minu poole ja liigun rohkem Maxi poole, kui minu. Ilmselgelt ta pelgab mind veel.

"See on - see on Kiara," jahub poiss midagi tüdrukule. Naeratan tüdrukule ja vaatan ta heleroosat öösärgi moodi olevat kleiti.

"Mis sinu nimi on?" kummardun tüdruku juurde, me oleme sama pikad, mina kükitan, tema seisab.

"Mina olen Liset," ütleb ta häbelikult ja siis kallistab mind vaikselt, Max oli selleajaga oma telefoni leidnud ja vaatas selle ekraani.

"Tahaksid sa midagi teha?" uurin tüdrukult ja vaatan ta pisikest armast nägu. "Mul on kõtu tühi," patsutab ta oma kõhtu.

Tõusen põrandalt ja võtan tüdruku käest kinni ning liigume kööki, "Mis sa süüa tahaksid?" panen ma tüdruku toolile istuma.

"Mulle meeldivad makaronid aga emma ja issi ei viitsi neid kunagi teha,"teeb ta veidi kurba nägu, "Tädi Kiara teeb, ära kurvasta," naeratan talle ja võtan kraanist vett, kallasin selle edasi potti, mis oli juba pliidil. Kui vesi keema läks lisasin ka makaronid.

"Ma pole sind varem näinud, kus sa olnud oled?" kummardun tüdruku juurde ja vaatan ta suuri silmi mis on uudishimu täis.

"Ma olin emme-emme juures," ta ilmselgelt mõtleb enda ema poolset vanaemat. Naeratasin tüdrukule ja tõstsin talle valmis makaronid taldrikule.

Panin koos kahvliga need tema ette ja jälgisin kuidas ta neid sööma hakkab, "Tädi Kiala, sa oskad süüa teha," tõstab tüdruk oma pisike pöidla üles ja naeratab mulle.

"Su emme ja issi peaksid varsti tulema,"pomisen plikale ja vaatan kuidas tal peaaegu kõik söödud on. Järsku kostub ukse pauk ja sealt tuleb inimesi rohkem kui ainult kaks.