Eelmise suve saladus

3

Zola oli koha sisse seadnud mu diivani nurgas, haaras hallides toonides pleedi ja rullis ennast mugavalt teki sisse.

Ma seisin tardunult elutoa seina vastas ja vaatasin tüdrukut.

"Muide, need roosid, oled sa üldse kindel, et need on mehelt?" naerab ta suurelt. Vaatan teda ühe imeliku pilguga ja muigan kergelt.

"Ah! Tead, erinevalt sinust ei ole ma naistest huvitatud," põrnitsen ma tüdrukut. Tema ainult naerab.

"Nali! Muide see kutt, kes jätab sulle alati paberil väikseid kirjakesi ja siis minema jookseb oli eile hommikul sinu kohta küsinud, sa hilinesid kolm tundi tööle." keerab ta pilgu minu poole. Neelatan hetkeks ja vean ennast tüdruku kõrvale.

"Kirjelda ta välimust, ma tean, et tal on ainult tuhmblondid juuksed aga rohkem ma ei tea mitte kui midagi," pea läks uudishimust paksuks. Tahtsin teade viimset kui detaili mis Zola selle noormehe kohta öelda oskas.

"No esiteks ta oli minust meetri kaugusel aga asi asjaks. Mehe juuksed on pigem nagu kuldsed, silmad olid vist mingites sinistes toonides. Nimetissõrmes kaks hõbesõrmust, kaelas samuti mingi kaelakee asjanduse moodi asi, riietus väga kalli moeline ja kindlasti sinusse armunud," turtsatab ta naerma, mina ainult jäin mõtesse ning krigistan hambaid.

"Ahha, ta andis selle mulle, et ma selle sulle annaks. Hea, et ma alati ühti ja samu pükse kannan," naeris ta ja võttis oma taskust ühe paberilipiku mis oli kokku volditud.

Haarasin sellest vihaselt ja sammusin Zolast eemale, ta jäi diivanile istuma ja kellegiga telefonis trükkima.

Voltisin vaikselt kirja lahti kus oli kuue realine tekst, sinine tindipastaga kirjutatud. Muideks väga ilusa käekirjaga.

"Kiara.
Sa oled ammu tahtnud minuga laused vahetada ja minust rohkem teada saada. Ehk varsti saadki. -M.J"

Mis ta nimi hakkab nüüd M-tähega? Issand jumal? Ma ei saa sellest kirjast tuhkagi aru kuid toppisin selle omale tahatasku ja potsatasin tagasi diivanile. Tõsine nägu peas vaatasin ma Zola poole.

"Kuule Zola, ütle ausalt, kuidas ma välja näen ja ära sa isegi proovi mind säästa," neelatan.

"No, sa oled väga ilus Kiara aga ma peaks su stiili muutma ja ehk siis juuksed ilusamaks siluma, ehk näeksid siis printsess välja,"pomises ta läbi oma jutu kellegi teisega seal telefonis.

"Okei, selge." nojah, ma siis ütleks enda kohta selline normaalne keskmine. Äkki see mees tuleb homme jälle ja kavatseb mind kuhugile kutsuda või siis ütleb ta vähemalt oma nime?

"Tead, ma pean koju minema Joan ei saa ilma minuta isegi hommikusööki valmis," tüdruk kargas diivanilt püsti ja jooksis esikusse ja sealt edasi juba oma kodu poole.

Joan on Zola elukaaslane, nad on kihlatud ja juba keskkoolist saati on nad suhtes olnud, ilmselgelt kõige nunnum paar.

Ohkasin ja proovisin lihtsalt rahulik olla ja mõelda poiste nimega mis algavad M-tähega. No ma ei tea, mitte ühtegi ei tule praegu meelde, täielik mäluauk!

Tuleme ringiga tagasi hommiku juurde, kuid nüüd juba esmaspäeva hommiku juurde, kus ma pean tööle naasema ja seda kutti nägema.

Kuigi kell on kolmveerand üheksa tean ma juba väga hästi, et ma hilinen kui ma oma perset maast üles ei aja ja ennast sättima ei hakka. Kurat võtaks.

Ma vihkan esmaspäeva hommikuid.

Siiski ajasin ma ennast sealt vaevaliselt püsti ja vaatasin korraks peeglisse, juuksed olid samasugused nagu nõial. Näost ja eilsest meigist ei hakka me isegi rääkimagi, sest see oli liiga kohutav, et ma isegi ei suutnud ennast kaua peeglist vaadata.

"Okei Kiara, pane omale riided selga ja mine tööle ja siis võibolla näed seda kutti ja saad ta nime teada," sõnasin vaikselt endamisi. See ajas mind ohkama.

Tumedad teksad tirisin jalga ja valge triiksärgi panin ma sinna peale, mul pole üldse hea tuju sinna kohvikusse minna. Vahel isegi mõtlen, et hakkan kasvõi tantsijaks, hea palk ja öösel oleks ainult töö.

Edasi mida ma tegin.. jätan vahele.. ma ei taha või ei jõua sellest rääkida, sest mul polnud enda unise peaga isegi aimu kas ma liikusin kohviku suunas...

Avasin ukse ja nägin juba esimesi kleite ja Zolat leti taga, see ajas mind koheselt haigutama. Ma ei taha isegi siin olla aga ma pean. Iu.

Ma liikusin taharuumi ja langetasin mantli oma õlgatelt, riputasin nagisse ja sinna kõrvale oma pisikese rediküüli. Haarasin laualt oma kirsipunase põlle ja panin selle kiirelt omale ette.

Krunnis juuksed olid liiga kõvasti patsikummi poolt kokku tõmmatud, seega valutas mu peanahk...

Ma liikusin Zola juurde kes üht naist praegu teenidas. Kahes kohas istusid juba kaks meesterahvast ning üks naine. Vaatasin Zola poole kes naisele suhkrut ulatas ja siis letile toetus.

"Sa hilinesid peaaegu kaks tundi," vaatab ta oma vasakul käel olevat kella. Pööritasin ainult selle jutu peale silmi ja astusin kassa taha. Zola kes suuna köögi poole võttis vaatas mind ühe kavala naeratusega.

Ma olin nii väsinud ja tüdinenud sellest tööst, et ma saadaks selle ameti sõna otseses mõttes metsa. Kuid ma ei saa, sest see on ainuke asi millega ma omale elatist teenin.

"Üks kohv suhkruga," kuulen ma enda ees pomisemist. Tõstan oma raske pea ülesse ja mulle vaatab otsa poiss keda eile Zola kirjeldas.

Kuldsed juuksed ja sinistes toonides silmad, samuti ka suur valge naeratus. Hõbedased kaks sõrmust paremas nimetissõrmes ja kaelakett. Ma neelatasin ja vaatasin poissi.

"Cappuccino?" naeratan ma talle, noormees ainult noogutab ning paneb letile kahe eurose.

Papist topsiga liikusin ma kohviaparaadi juurde ja ootsin kunas tops kohviga täitub. Ta oli tegelikult kergeltöeldes ilus, armas ja väga ehtsa ja positiivse naeratusega.