Eelmise suve saladus

8

Ma olen valmis, meiki ma ikkagi ei teinud vaid tegin kulmudele normaalse kuju. Ma astusin korterist välja, vaatasin telefonist kella ennem kui ma selle oma õlakotti topin.

Jah, ma olen praegu hilinenud viisteist minutit. Niiet ma vist jooksen nüüd nende kontsadega trepist alla. Kortermaja ees seisis must maastur ja sellele toetus poiss mustas ülikonnas ning pilkupüüdvad päikeseprillid ees. Mees märkas mind ja tõmbas omalt prillid eest, käsi liikus üles ja vaatas oma käekella.

"Kuusteist minutit," naerab ta vaikselt. Liigun poisi juurde kes mulle ukse avas. Istun rahulikult autosse ja vaatan kuidas tagaistmel istuvad samuti üks poiss ja tema kõrval mingi tüdruk.

"Muide, see on mu vend, ma viin nad ära, sest see idioot ületas kiirust ja tal võeti load ära," naerab Max roolis. Mees käivitas auto ja sõitis kesklinna poole.

"Kuhu ma teid viin siis?" vaatas korraks Max oma venna poole. "Samasse restorani kus teie." naerab mees vaikselt, "Okei idioot." rõhutab Max mu kõrval viimast sõna.

Itsitan ainult ja vaatan aknast välja.

Varsti sõitis Max ühe uhke restorani ette ja vaatas siis mind ning alles siis oma idioodist venda. Järsku käisid mõlemal vennal telefonis pisike tirinake, mis tähendas uue sõnumi saabumist.

Max haaras oma telefoni ja luges pingsalt sõnumit, ta keeras ennast minust eemale, et ma teksti ta telefonis ei näeks.

Mees langetas telefoni ja sulges selle nupust, vaatas mind ja siis oma venda. "Meie reatorani külastus jääb ära."

Vaatan teda suurte silmadega, "Miks?"

"Vaja, kiire asi tuli ette," krigistas poiss hambaid, ta vaatas närviliselt aknast välja ning hakkas tagurdama tagasi.

Üks asi on kindel, Max varjab midagi...

Max peatas auto ja võttis omalt turvavöö ära, avas oma ukse ja sõnaotses mõttes tõstis ta mu autost välja. Nii palju siis mingist romantilisest restorani külastamisest.

Poiss oli mind pannud kõnniteele mis asus mu töökohale väga lähedal, samuti oli linnas vähe rahvast kes kõik kuhugile jooksid. Nende näost oli lugeda ainult hirmu. See tundub kõik liiga kahtlane.

Võtsin omalt kontsad jalast ja sammusin edasi paljajalu, asfald oli tänu päikesele põletavalt kuum. Silmad tahtsid nutma hakata, ma tõesti lootsin, et ma saan Maxiga KAHEKESI õhtustada ja pärast seda sõbralikult lahku minna.

Soe õhtutuul paitas mu juukseid ja surus vaikselt silmi kinni.

Ma vist olen ainuke inimene kes paneb silmad kinni kui tuul puhub.

Kuid avasin silmad ja vaatasin ümberringi, nüüd pole enam kedagi. Peale ühe koera, kes on juba kolmandat aastat järjest linnas ringi hulkunud. Noored on parkidest kadunud ja vanemad inimesed kes suvatsesid tänavatale jalutad on ka plehku tõmmanud.

Tegu oleks nagu mahajäetud linnaga, kuid siiski mõtlesin, ehk on telekas mingi uus filmi mis on liiga huvitav, et seda ei saa vaatamatta jätta, äkki see seletab, miks kedagi väljas pole.

Ma komistasin just millegi otsa, ilmselgelt mingi kuradi kivi. Aga ei see ei ole kivi ja kuidas veel ei ole kivi.
Mu ees seisis must väikene püstol ja selle kõrval paar vere tilka. See ehmatas mind ja see oleks märksa loogilisem põhjus miks inimesi väljas pole.

Võtsin püstoli oma käte vahele ja tõusin aeglaselt püsti, silmades oli suur ja vastik hirm, ma tahtsin koju kuid see kodu oli liiga kaugel.

Hetk hiljem kuulen ma kiljumist mis tuleb mu seljatagant, siis üks tavaline tõuge ja vist nüüd lendasin peaga vastu kivist tee äärt.

Ma isegi ei tea mitu tundi või sekundit on sellest kukkumisest möödas, kuid kui mina silmad avasin nägin ma kuuma päikest enda silma paistmas, ilmselgelt on päev.

Mõni inimene möödus minust, enamasti töölised, kellel on sigaret suus või telefon kõrva ääres. Mul on ikka see roosa kleit seljas.

Tõusin vaevaliselt istukile, pea valutas kohutavalt, aga siiski haarasin ma postist ja kui praegu Zola või Max näeks mind siin posti küljes ennast üles tõmbamas, arvaksid, et ma olen postitantsijaks hakanud.

Ma kratsisin oma pead ja vaatasin ümberringi. See oli endine, rahvast oli linn täis ja päike paistis eredalt. 

Ma ei mäleta eilsest enam midagi, ma arvan, et ma ööbisin terve öö asfaldil magades. Õudne.

Ma hoitsin postist juba teist minutit järjest kinni, ja just siis peab paremalt tulema auto mis kuuleb ei kellegile muule kui MAX JOHELS'ILE. Fak.

Mees peatas auto koheselt mind nähes ja kõik neli ust avanesid koheselt, Max, Zola, Joel ja Joan. Vaatasin neid naeratusega.

"Kus sa ometi olid?" vaatab Zola mind. "Ma ei tea, ma jäin ööseks vist tänavale magama,"muigan ma. Nad kõik vaatasid mind väga tõsise näoga.

"Sa olid nädal aega kadunud," lausus Max murdunud häälel. Nädal? No siis ma magasin nädal aega asfaldil?! Hah!

"Ja siis? Ju ma olin suures pohmakas nädal aega ja mind ei saadud üles äratada." naeran ma, kuigi nende nelja nägu on sama tõsine kui ennem ei lausunud nad enam midagi.

"Sa tuled kaasa, minu juurde," pomiseb Max, kes haarab mu üle õla ja mu autosse asetab.