Eelmise suve saladus

11

Max lahkus toast selle lasu pärast aga mina istun poisi voodil ja olin vait. Ma tõusin voodilt ja liikusin poisi riiuli juurde mis on peaaegu terve seina suurune.

Vaatan keskmist riiulit kus on mitu pilti, ma võtan ühe oma kätte ja silmitsen seda, pildi kvaliteet annab soovida aga mida rohkem ja rohkem ma seda vaatan näen ma pidil ka Zolat ja nende kõrval Joani, ma ei tea, kust kohast Max Zolat ja Joani tunneb aga see pilt on nii armas.

Panin pildi ära ja võtsin järgmise pildi kus oli väikene poiss, ma eeldan, et Max, kui ta lasteaias veel käis, kuldsetes toonides juuksed olid tal juba lapsena, need on tõesti ilusad juuksed mis tal on...

Samuti panin ka selle pildi ära ja avasin sahtli mis riiuli kõrval on, sahtlis oli palju asju, väga imelikult mõtetuid asju.

Palju pabereid, punaseid sente, pliiatseid ja pastakaid, isegi üks valge sokk...

Järsku avanes uks ning ma lükkasin sahtli kinni tagasi, seal seisis Max kes mind murelikult vaatas.

"Max, kas sina ja Zola teadsite üksteist?" vaatan ma poisi poole.

"Jah, Joan on mu kauge sugulane, kes on viimasel ajal koguaeg meie juures olnud, kaasaarvatud ka Zola," muigas poiss.

"Mis üldse all juhtus?" uurin ma poisilt, "Ei midagi, me kuulsime lihtsalt valesti, aga me lähme poistega jalkat mängima, tuled ka?" ütles poiss suure ohkega.

"Muidugi aga ma ei oska jalkat mängida,"naeran ja liigume trepist alla, meiega koos tulevad mitu poissi keda ma ei tea ja Luc ning Joan samuti ka Zola.

Teekond stadionile käis kiiresti, Max hoidis terve tee mu käest nagu oleksime me paar, Maxi sõpradelt keda ma ei teadnud sain mitu muigega pilku.

"Me teeme meeskonnad?" küsis üks poiss. "Muidugi, las Max ja Joan valivad meeskonnad," naerab Luc.

"Need kaks tüdrukut mängivad ka?" vaatas mind ja Zolat mingi heledapäine kutt.

"A ei-ei-ei ma ei oska jalkat mängida, ma sain tavaliselt koguaeg sellega vastu nägu ja ma olin viimane kes meeskonda valiti, ma olen jube loll selles mängus," irvitan vaikselt.

"Kamoon, kaks plikat kaks tiimi, üks läheb ühte teine teise, see oleks lit mäng," naerab üks kutt.

"Aga, et see oleks põnevam siis Joani tiimi läheb Kiara ja Maxi tiimi Zola," see lause pani mind ohkama.

Jalutasin Joani juurde ja vaatasin keda ta valima hakkab. "Fin," pomises Joan.

"Luc," ütles koheselt Max ja juba nii edasi kui mõlemas tiimis oli kaheksa poissi ja üks tüdruk.

"Ma lähen väravasse," viipas üks poiss värava poole. Ma noogutan ja astun mänguplatsile, ma ütlen ausalt, ma ei tea jalkast absoluutselt midagi.

Kui pall oli juba minut mängus ja poisid seda üksteisele lõid, kõndisin ma lihtsalt keset mänguplatsi ja vaatasin Zolat.

"Jalka on nõme," sosistab Zola ja me hakkame naerma. Vaatasin Maxi kes nägi välja täpselt nagu viieteist aastane noor kutt kes oleks jalkavõistlustel.

"Hakkame mängima, tavaliselt kui poisid mängivad saavad nad kurjaks," Zolal on hea öelda, tema oskab jalkar paremini kui mina ja ta on mänginud seda kui hobina, aga mina olen loll sellel alal nagu ma eelnevalt juba mainisin.

Tüdruk jooksis palli juurde ning hakkas seda mingit poisit ära võtma, naine jooksis palliga väga kiiresti ning oleks peaaegu väravasse saanud kui poleks olnud seda väravaposti kuhu ta täpselt pihta virutas.

"Kamoon, see on täielik bullsh*t," karjus tüdruk ja jooksis oma meeskonna poole tagasi.

Max jooksis minu juurde ja vaatas mind, "On kõik korras? Sa ei taha seda mängida?"

"Ei, ma siin niisama mõtlen oma peas mis asi see jalka üldse on," naeratan talle võltsilt. "Okei. Ole valmis mängima," ja jooksis ka koheselt minema.

Jalka ei ole minu teema... Ma sulgesin korraks silmad ja ma kahetsen ka seda, et ma oma silmad sulgesin, ma sain palliga vastu nägu mis mind ümber kukutas ja ilmselgelt mu ninast verd jooksma pani.

"Kurat," sisistasin ma endale ja panin käed oma ninale. "Kamoon Fin, mitte mu tüdruk,"ütles Max.

"Me ei ole suhtes ja ma ei ole su tüdruk Max," teen ma talle märkuse ja tõusen püsti.

"Ma vist hakkan koju minema," haaran oma taskust paberi mille ma oma ninale panen.

"Ma saadan su koju siis mu sõber," rõhutab Max pahuralt viimast sõna.

"Ei ole vaja, ma saan ise ka," pööritasin silmi ja sammusin staadionilt minema oma kodu poole. Max on vist pahane, et ma ikka teda oma sõbraks pean...?

Vist jah...

Max on siiski minu jaoks veel võõras inimene, ning ma ei pea vajalikuks, et teda oma meheks kutsuda.

Ma ei tea temast õieti midagi...