Eelmise suve saladus

7

Natuke aega hiljem kui ma enam polnud see kivistunud kuju liikusin ma aknalauani ja haarasin suitsupaki, ma vist teen selle suitsu, sest mul on närvid läbi. Hea põhjus eksole?

Avasin rõduukse ja istusin sinna maha, Max tuli minuga kaasa ja tiris mult paki käest. "Ah, et sa teed suitsu?" istus ta mulle vastu ja vaatas kuud mis säras nagu kristall.

"Ei, närvid on läbi," naeratan ma poisile. Mees paneb ühe sigareti oma huultele ja süütab selle koheselt. Poiss nihkub mulle lähemale ja võtab ühe mahvi suitsust, hetk hiljem paneb ta sigareti mu huutele kust saan ka mina ühe mahvi tõmmata.

"Sa oled esimene inimene, kes minuga suitsu julgeb jagada," naerab ta vaikselt. Vaatan Maxi poole ja toetun rõdu äärele.

"See on usalduse küsimus nagu see sõrmus," tõstan ma tema antud sõrmuse üles. Mees muigab ja teeb sigareti lõpuni, koni viskab üle rõdu ääre ning vaatab siis mind.

Piinlik vaikus kerkis meie vahel ning see kestis mitu head minutit, kuniks kuulsime sosinaid meie all, meie all tegutsesid teised inimesed. Nad olid terassil ja 'vaatasid' taevast.

"Kuule Kiara, ma hoiatan, ma tahan teada kõiki detaile," lõuab kusagil Zola. Ma punastasin selle lause peale ja tõusin maast püsti.

Max liikus minuga kaasa ja viskas ennast pikali diivanile. Võtsin koha sisse Maxi voodis ja panin pea padjale, toas oli pime ja uni tuli kiiresti. Rohkem ei mäleta oma uinumisest midagi.

Hommik algas itsitamise peale mis tuli mu lähedalt, ma tõesti ei saa aru, kas magada ka enam ei lasta? Avasin silmad ja mu kõrval pikutas Zola, kes naeris ja oma telefonist midagi vaatas.

Olin üllatunud, et tüdruk siin niimoodi on ja tõusin voodist koheselt püsti. "Lähme alla, kööki, sööma."

"Okei, muide su Max ootab sind juba kohvi jooma," naerab ta. "Ta ei ole minu Max." pahandan tüdrukuga.

Zola naermine ei lakka ja trepist lendas ta ka veel alla, ma ei imesta kui ta varsti naerumürgistuse saab. Kui ùldse sellist asja on võimalik saada...

Köögis oli tunda kohvi ja vahvlite segunenud lõhna, see oli hommikuselt mõnus lõhn. Max kes laua taga istus ja oma kohvi rüüpas rääkis parasjagu telefoniga.

Joel ja Anja tervitasid mind soojalt nagu oma last, naeratasin neile ja potsatasin ühele toolile. Istusin täpselt Maxile vastu. Vaatas mind korraks ning rääkis telefoniga edasi.

"Kullake, siin on sulle vahvlid." paneb Anja mu ette taldriku kus asetsevad kaks helekollakas ja beezides toonides vahvlit. Sinna kõrvale pani ta kahvli ja noa muidugi ka üks tass kohvi.

Max lõpetas kõne ja vaatas oma vanemaid, nad vahetasid omavahel pilke nagu oleks midagi saladusliku mida mulle ei tohi rääkida, ma ei hoolinud sellest ja sõin vahvlit edasi.

Joel ja Anja võtsid samuti laua ääres omale koha sisse ja hakkasid vaikselt hommikusööki sööma. Max jälgis mind on väsinud silmadega, mis tahtsid igahetk kinni vajuda.

Järsku kimas mu juurde Zola kes andis mulle oma telefoni, tal oli kellegi chat lahti ja tüdruk nägi väga murelik välja.

Sõnum - "Zola, ma ei saanud sind telefoni teel kätte kuid ema on haiglas, oleksid sa nõus nii kiiresti kui võimalik haigla tulema?"

Zolal oli nutt kurgus, me vist peame siis minema hakkama, "Me lähme, üks asi tuli ette?" tõusen toolilt ja rüüpan veel viimase lonksu kohvi.

Zola toppis omale ketse jalga ja ootas kärsitult mind esikus ma tormasin sinna ja tegin sama mida Zola - ketsid panin jalga.

Auto võtmed olid endiselt minu käes, ronisime autosse ja hakkasime tagurdama. See oli hirmus, mõlemat pool teed oli kärestiku moodi oja voolamas. Ma ei imesta kui me ojja lendame.

Me ei lendanud kuhugile vaid nüüd passin ma haigla ees, Zola avas omale ukse ja vaatas mind oma nutuse pilguga. "Ma loodan, et sinu ja Maxi kohting ikka toimub ja sa saad ennast ise sättitud."

"Ära muretse sellepärast, mine nüüd," tüdruk lööb ukse kinni ja jookseb haiglasse. Vaatasin telefonist kella, see hakkas lähenema kaheteistkümnele. Kuus tundi aega minu ja Maxi restorani külastuseni.

Sõitsin oma koju...

Olin tükk aega enda riidekapi ees seisnud ja mõelnud mida ma ikkagi selga panen. Mu ees ripub kolm kleiti, üks väga lühike, teine põlvedeni ja kolmas maani. Ma võtan selle viimase variandi.

See on ilusates heleroosades toonides kleit. See oli iseenesest ilus kleit aga ma ei tea kas see isegi mulle selga mahub, tegu on ikkagi mu keskkooli balli kleidiga.

Aga eks ma proovin. Muideks olen ma väga tänulik, et selle kleidi lukk asub külje peal mitte seljataga.

Sain kleidi selja ning rõõmustasin veidi. Meiki ma ei osanud teha, seega olin naturaalne- ilma meigita.