Eelmise suve saladus

16

Vaevaliselt silmi lahti tehes taipasin, et olen nüüd Maxi voodis ja mu peal on tekk, mis mind natukenegi soojendab. Mu kõrval istub Max, kellel on ainult ühel jalal tekk ja tema silmad on klammerdunud minule.

"Sul on palavik," ütles ta koheselt kui mind ärkamas nägi, noogutasin ainult ja nihkusin rohkem poisi külje alla, ta oli soe, nagu oleks tegu kuuma söetükiga. Endalegi arusaamata võtsin poisi ümbert õrnalt kinni ja proovisin sooja saada.

Poiss tõmbas endale samuti tekki peale ja asetas mu pea oma rinnale, surus pisikese musi otsaette, mu otsaesine oli vist liiga kuum, poiss võttis koheselt enda huuled mu otsaesiselt ja vaatas mind veidi.

"Kuhu te Zolaga niimoodi kadusite?" küsib poiss ja vaatab mu tüdinenud nägu, "Me läksime jooksma," proovisin endale rohkem sooja teha. Avanes ka Maxi toa uks kus tuli sisse Anja kahe tassi ja ühe tableti purgiga.

"Kuidas tal olla on?" paneb Anja tassid öökapile ja katsub mu otsaesist, "Ta on väga kuum, arvan, et palavik tõuseb jälle," silitas ta vaikselt mu selja.

"Zolaga pole õnneks nii hull kui Kiaraga," ulatab ta Maxile tabletipurgi ja lahkub seejärel toast.

"Siin on sulle rohtu, palavikuleevendaja," ulatab ta ühe pisikese valge tableti mille ma veavaliselt alla neelan. Mees paitas mu pead ja proovis mulle sooja teha. Vaadates Maxi silmi saab sealt lugeda suurt kurbust.

"Sa oled kurb?" küsin äkitselt poisilt ja vaatan ta silmi mis mind vaatavad.

"Jah, sest ma olen su pärast mures," neelatab poiss ja surub veel ühe musi mu otsaette, ta ei võtnud seda nii kiirelt ära kui ennem, seda tegi vaid alles siis kui kaks minutit mööda sai.
-
Magades terve päeva maha avasin taaskord silmad, minu kõrval ei olnud enam kedagi. Vaadates korraks seinakella, näitas see poole viiele õhtul. Naersin ainult ning tõusin voodist püsti. Peavalu ja palavik on läinud nagu niuhti.

Uks mu ees avanes ja sealt tormas sisse Zola. "Väga hea terve oled, aja selga," viskas ta mulle ühe sädeleva kleidi mis meenutas väga lühikest kleiti.

"Miks? Kuhu me lähme?" uurin tüdrukult ja istun uuesti voodile, "Maxil on täna sünnipâev, ma imestan et sa seda ei teadnud," itsitab ta vaikselt ja vaatan enda uimast nägu.

"Muideks, ta teeb mingi peo moodi asja, et ära ehmu kui ta tutvustab sind sajale inimesele," naerab tüdruk ja paneb mu ette ka kontsad mis on ilusas tumedas värvis.

Naeratasin ja vahetasin riided kleidi vastu, panin jalga need kontsad ja tõusin püsti, kui Zola mind kinni poleks võtnud, oleks ma praegu maha lennanud.

"Maxil on juba paar sõpra külas keda sa ei tea, naerata," liigume vaikselt trepist alla, elutoas on kuulda jutupominat ja naeru.

"Kas ma tõesti pean?" sosistan ma tüdrukule ja vaatan kuidas ta mind natuke kurja näoga vaatab.

"Ja Kiara, ja!" vastab ta mulle, suur diivan mis neil elutoas oli, igal vabal kohal istus mingi inimene, niiet ma peaks siis seisma. Zola tormas mu kõrvalt minema Joani juurde.

Ma toetusin vastu elutoa kummutit ja vaevaliselt suutsin silmi lahti hoida, ma tahaks magada, ei, ei, Maxil on sünnipäev ja sina ei maga Kiara.

Ma andsin endale kõrvakiilu ja ärkasin seejärel rohkem üles. Järsku oleks nagu mulle energia sisse tagasi tulnud ja siuke tunne oleks, et jookseks terve maratoni.

Nägin diivanil istuvat Maxi, kes mind vaatas ja samal ajal suurelt muigas. Naeratasin ainult ja vaatasin teisi siin viibijaid. Kui palju sõpru Maxil on, et koguaeg on tal erinevad sõbrad.

Liikusin vaikselt Maxi kõrvale istuma ja vaatasin kuidas kõik ta sõbrad kavalalt muigavad. Maxi põsed hakkasid kergelt õhetama, samamoodi oli ka minu põskedega.

"See ongi see Kiara, kellest sa koguaeg mõtled jah?" vaatas üks tüdruk minu poole, vaatasin teda samuti, ta oli parasjagu mingi poisi süles ja jõid koos samast tassist kuid erinevatest kõrtest mahla.

"Jah," neelatas Max ja vaatas mind hetke ning keeras seejärel pea. Panin käed rinnale risti ja vaatasin inimesi enda ümber, palju tüdrukuid ja poisse. Enamus olid nagu Zola ja Joan - paar, kes suudlevad, kuigi nad ei suudelnud praegu aga tundusid nad küll siukesed.

Telekalaual oli klaas, selles klaasis parasjagu mingi jook, Max haaras sellest ning hetk hiljem tegi ka krimpsus näo onale pähe.

"Kes vahetas vee, viina vastu," vaatab Max kõiki kurja pilguga, ent poiss vaikselt itsitab. "Mine metsa," ütleb veel Max viibates ühele poisile.