Eelmise suve saladus

1

"Me veel näeme!" karjus Zola mulle ning lehvitas energiliselt, ise kohvikust välja jalutades. Ohkasin ainult ja vaatasin kella.

Kolm veerand üheksa. Kohviku saan ma ametlikult kinni panna viieteist kümne minuti pärast ning seejärel oma koju sängi magama heita. See on hullumeelsus kaksteist tundi jutti tööd linna popimas kohvikus, kus ma paljusi inimesi teenindama pean.

Ma ise valisin selle, et siin kohvikus töötan kuid ma ei mõelnud sellele kui raske on töölise igapäeva elu - ärkad, lähed tööle, tuled töölt, sööd ja lähed magama. Selline rutiin on minulgi, ma vist käisin alles kaks nädalat tagasi poes niimoodi, et sain sealt rohkem kui viis minutit olla ja vaadata mida mul päriselt vaja on. Enamus ajast käin ma kusagilt kiirtoidu restoranis ja lepin toiduga mis mind paksusks teevad.

Enda elumoraali seitsemndat korda enda peas läbi mõeldes ajas see mind haigutama, kirsipunane põll mis mu ees terve päev olnud on hakkas ka juba ära tüütama. Krunnis juuksed mis on absoluutselt väga mustad ja mida ma pole ligi nädal pesnud haisevad juba hullemini kui prügimägi.

See ajas mind suurelt ohkama.

Tõstan pea ja mu ees seisas noormees, viskan rätiku oma käest poeletile ja vaatan mehele otsa. "Ja mida teile?"

"Üks kohv kaasa!" naeratab ta suurelt, ilmselgelt ta taipab kui kuradi väsinud ma olen ja teeb pisut kurvema näo.

Sammusin papist topsiga kohviaparaadi poole ja vajutasin nuppu kuhu oli valge kirjana kirjutatud "coffee" . Kuulasin ühe kõrvaga kohvikus mängivatest kõlaritest head jazzi muusika stiilis laulu. Jazz on alati olnud muusika, mis mulle meeldib rohkem kui midagi muud. Ilmselgelt olen ma hull, sest kellegile teisele mu peres jazz ei meeldi. Või on siis mu pere hull..

Haarasin kohviaparaadi alt topsi ja surusin sellele valge kaane peale, naeratasin tüdinenult ning ulatasin mehele ta kohvi. Letile oli juba asetatud viiekas. Korjasin rahakassast kiirelt kolm euri ja viiskümend senti, mille ma kähku mehele andsin.

Nüüd on mul küll töö läbi!

Lukustasin ukse ja tormasin taharuumi, põll mis mind terve päev närvi on ajanud oli, sain ma selleks visata kuhugile laua peale, haarasin oma mantli ja kustutasin veel viimased tuled. Liikusin tagaukse kaudu välja ja naersin suurelt.

Vähemalt on homme vaba päev ja ma saan nii pikalt magada kui ma tahan ja seda ma teen ka!

Õues on kergelt hämar, tõstsin ühe käevarre kus säras mu käekell, lähenes vaikselt poole üheteistkümenele.

Ma lähen täna kindlasti ka pessu ja ma kavatsen vaadata poole ööni oma lemmik seriaali mida ma tänu tööle vaadata saanud pole. Kuid ainuke asi mis mul puudu on, söök ja mingi vein või hoopis limonaad. Naeran omaette ja sean kiired sammud poe juurde ennem kui see kinni pannakse.

Astusin poe uksest sisse, mõned inimesed ostleisid nagu minagi, poes oli ka kuulda ühte suur jutustamist, mis tuli kusagilt väga ligidalt. Vaatasin paremale ja vasakule, silmanurgast helgib mulle vastu helesinine jope. Ma keeran pea eemale ja sammun veinileti poole.

Ladusin oma korvi igast jama täis ja liikusin kassasse. Panin vaikselt oma maiustusi letile kui minust see helesinine jope möödus ja ülepea minust hea parfuum üle käib.

Ilmselgelt mingi noormees kes käis korraks poes, mul vahet pole.

Ainult see oli poisi juures hea, et ta ei haise prügi nagu näiteks mina, tänu mu kiirele tööle pean haisema nagu prügi.

Aplaus...

Kuigi proovin ma ennast lõhnastada ei tule see välja - kas liiga rõveda lõhnaga lõhn mis ajab mu köhima või ma lihtsalt unustan.

Panin veel kiirelt veinipudeli letile ja sammusin natuke edasi, haarasin oma rediküülist tumeda nahast rahakoti ja panin müüja ette kahekümne eurose.

"Ega teil nelja senti pole?" võtab ta paberraha vastu, "Ei'" vastan kiirelt ning konkreetselt.

"Selge, kaks eurot ja üheksakümend kuus senti tagasi, aitäh. Head õhtut!" ulatas ta mulle sendid. Naeratasin ja ladusin asjad paberkotti.

Ma tahan juba koju, sooja vanni ja veini juua. Imelikud mõtted eksole? Eks ta ole, kui oled punase veini joodik nagu mina. Mulle on lausa minu lause tehtud - lõpetan alati esimese klaasi esimesena kuid viimasena tulen pudeli juurest ära. Tegelikult on see vägagi aus ja ma ei hakka vaidlema selle lause üle. See lause hakkas mind kummitama kui Zola mulle seda alati kohvikus rääkis.

Muideks Zola on mu parim sõbranna, juba keskkoolist. Naine on sama hull nagu minagi ning peame seal kohvikus koos töötama...

See lause mu peas ajas mind muigama, vaatasin taevasse ning oma kõrvale kus põles ohtralt tänavalampe. Need lausa särasid mulle vastu ja surusid silmad kinni. Pea pööre tagasi tee peale käis üllatavalt kiirelt.

Otsisin oma kotist võtmed ja sammusin kolmandale korrusele. Avasin ukse ja tõmbasin ka selle sama kiirelt kinni, ma ei taha enam siit lähima kahekümne nelja tunni jooksul välja minna.

Asetasin paberkoti esiku kummutile ja võtsin sealt punase veini pudeli välja.

Jooksin kööki kust haarasin laualt ühe pokaali ja võtsin jooksusammud vannituppa, ma lähen vanni ja ligunen seal koos oma veiniga väga kaua!

Ma nautisin seda hetke väga. Mul on kopp ees. Vahel ma mõtlen, et mingi rikas kutt võiks mu ära sebida ning mh kodu perenaiseks teha, ma oleks sellega väga rahul..

———

Ma kirjutan seda raamatu viimaseid osasi veel ümber. Ma lihtsalt igatsesin seda raamatut väga ning sellepärast avaldasin ma selle uuesti. :)