Eelmise suve saladus

4

Jälgisin leti tagant poissi ja kuidas ta oma hommiku kohvi joob ning sinna kõrvale ajalehte loeb. Väga imelik tegevus noore kohta, tavaliselt ei loe enam keegi ajalehti vaid saavad juba värked uudised telefoni uudisteportaalidest teada.

Ta rebis ühe suurema tüki ajalehe nurgast ja haaras jope taskust pastaka, poiss hakkas sinna midagi kritseldama, kuid ma ei taipand mida. Mu ette saabus teisel pool letti olev Zola.

"Hola!" lehvitab ta mu ees kätega. "Oled lummatud juba sellest poisist? Said ta nime teada?" sosistab tüdruk ja hakkab itsitama.

"Eiei? Ma lihtsalt vaatan aknast välja,"põrnitsen ma tüdruk. "Muidugi muidugi, sa vaatad ainult aknast välja," turtsatab tüdruk naerma ja lippab kiirelt tagasi ühe härrasmehe laua poole kuhu ta letil asetseva kohvi viib.

Zola oli mu vaateväljast ära läinud, nägin ma tühja lauda ja paberilipikut papist kohvitopsi kõrval. Poiss tõmbas ilmselgelt juba uttu. Kurat küll Zola.

Liikusin kõhklevalt poisi  laua juurde ja haarasin lipiku, sinna oli pastaga kritseldus südamest ning taaskord üks ja see sama vihje -M.J.

Ma panin lipiku oma põlletasku ja võtsin pabertopsi endaga kaasa. Ei kujuta isegi ette kuidas ma temaga kontakteeruda saaks.

Samas kui ma temaga rääkima läheks on mul vaja mingi ettekäänet, miks ma suvaliste inimestega töö ajal suhtlen.

Zola kes naases tagasi leti juurde vaatas minu poole. Naise käes oli imelikul kombel ajaleht. "Täiesti ebareaalne, see tüüp kes sinust sisse on võetud on siinse linna edukama firma omaniku laps. Näe siin on lõik Joel Johels on näinud suuri muudatusi oma pojas, imselgelt on armunud, Joel Johels kirjeldab veel oma poja Max Johelsi imeliku käitumist mis on välja löönud eelmise aasta suvel kuni tänase päevani," selle artikkli juures oli ka pilt Joelist ja Maxist. Aina tohkem taipan, et tegu on sama poisiga. Kuid see tundub vale, miski minus ei usu, et see Max on.

Mis ta minus, kui tavalises ettekandjas.. halvas etekandjas leiab?

"Kui sa temaga abiellud, siis ma tulen sulle igapäev külla ja oleksin sama rikas nagu Max Johels," ta lippas ajalehega tagasi tagaruumi.

Mul on peas sagudust täis nägu, ma ei saa aru, mis toimub? Max? See on lihtne nimi kuid ma peaks teesklema, et ma ei tea mis ta nimi on.

Ohkasin suurelt ja liikusin samuti taharuumi, silmad peatusid laual kuhu oli Zola ajalehe visanud, haarasin sellest ja hakkasid seda artiklit lugema.

"Joel Johels kirjeldab oma poja käitumist nagu kaheteistkümne aastase esmast armumist, samuti ei saa ka mainimatta jätta, et poiss pole sõnagi öelnud oma isale, kellega on tegu, alati eitab ja väidab ta käib oma sõbra juures ning kogulugu. Kuid sellegi poolest härra Johels ei usu poissi, ta on alati oma mõtetes ja vahel harva pomiseb kellegi tüdruku nime millest ma pole veel otseselt aru saanud..." jätsin selle ajaleha sinna ja sammusin veel segasema näoga tagasi leti taha kus seisis taaskord Zola.

"Äkki see kutt on lihtsalt väga sarnane sellele ajalehes olevale Maxile," neelatan, "Kamoon, see on Max Johels ja kui sa ei usu siis keri põrgu," põrnitses tüdruk mind naeratades.

"Ma käin korraks ära ning sina, sa ju tead kus see politseikoer Max asub, eksole, noh mis aadressil ta maja on ja puha," Zolalt sa võid kõikide elanike maja aadresse küsida, sest ta teab absoluutselt kõike. Joan on uurija ja see seletab ka kuidas Zola kõike seda teab.

"Selge, tee ennast korda," ta haaras märkmikust paberi ja hakkas sinna numbreid ja tähti kirjutama, mina jooksin taharuumi ja eemaldasin endalt põlle. Panin omale mantli selga ja haarasin oma kotist. Zola andis mulle paberi ning mina juba jooksin uksest välja.

Tegu on majaga mis asub elamurajoonis ja sinna on natuke ikka väga pikk maa, hakkasin lausa jooskma. Peas oli pilt sellest artikklist ja sealses olevast pildist. Sellegi poolest kimasin ma selle majani ja tahtsin väga Maxiga kohtuda.

Hetk hiljem seisis mu ees suur villa, kolme auto ja suure väravaga. Liikusin lähemale ja avasin värava. Uksele ma ei pidanud isegi koputama kui uks avanes ja sealt tuli välja Joel. "Tervist? Otsite kedagi?" mehe hääl oli mahe ja sõbralik.

"Tegelikult, ma tahtsin teie poja Maxiga korraks rääkida," pomisen talle vastu. "Oh kullake, Maxi ei ole hetkel kodus aga tule edasi me saame teda koos oodata, ta peaks varsti jõudma," avas ta ukse laiemalt, sammusin esikuse ja võtsin omalt jalanõud jalast.

"Tule edasi, Max peaks varsti tulema," liikus ta mu ees elutoa poole. See oli suur ja avar maja, kajas kõik... Diivanil istus naine lühikeste blondide juustega ja koer ta süles magamas.

"See on mu naine Anja," naeratab ta hellalt oma naist mulle tutvustades.

Toetusin ennast elutoa kummutile ja ootasin huviga Maxi. See aeg läks kohutavalt aeglaselt...

❤️❤️