Eelmise suve saladus

2

Ilmselgelt te mõtelete nüüd nagu minagi, miks ma kurat kell kaheksa hommikul üles ärkan? Olen ma hull? JAH! See ärritas mind kohutavalt kuid kehas enam und pole.

Ohkasin ja tõmbasin teki üle pea, ilmselgelt ei puhkand ma välja ja tänu sellele olen ma ülejäänud päev väga agresiivse ja äkilise iseloomuga nagu beebi kes ei saa mänguasja poest oma väljavalitud mänguasja.

Hetk hiljem hakkas tirisema telefon mu kõrval öökapil, kaks varianti kas see on Zola või Fabian. Ma teen teile ka kiire tutvustuse Fabianist. Mu klassivend ja samuti mu kaksikvend kellega ma pole üldse sarnane ja pigem näeme välja nagu tütar ja isa. Ma tean kohutav!

Haarasin telefon, selle asemel, et telefonil virvendaksid Zola või Fabiani nimi oli seal ees hoopis mu ema nimi. Mary. Ma olin üllatunud, et ema minuga tahab kontakteeruda, pärast suurt tüli eelmise aasta jõuludel. Ma lihtsalt ei suutnud oma tundeid kontrollida ja ajasin terve suure portsu suppi ja muideks väga kuuma suppi oma isa peale, sellest ajast mu vanemad ei salli mind ning meie vahel on suur vaen.

"Hallo?" pomisen oma unise häälega, natuke aega läheb mööda kuniks kuulen oma ema tavalist ja endist häält.

"No tere kullake! Kuidas sul läinud on kah?" läbi telefonitoru on kosta ta naermist.

"Hästi? Tegelt on mul kiire, niiet räägi asjast, sa ei helistaks mulle niisama." ütlen ma oma tüdinenud häälega, mis muutis ilmselgelt ema kurvemaks.

"Okei, kuna mina ja isa oleme sellel ajal ärireisil tahaksime, et hoiaksid oma suurema venna tütart, kusagil kaks päeva." kaks päeva nelja aastase lapsega? EIEI! Minge metsa!

"Ma ei saa, ma lubasin ennast järgneval nädalal Zolale." naeran ma kurjalt.

"Okei, kuid see on väga ebaviisakas, et sa oma perekonda ei aita." kõne lõppes koheselt peale seda lauset. Naersin vaid omaette ja tõusin voodist püsti, seadsin sammud kööki kust haarasin külmakapi uksest, mille abil ma külpkapi lahti tõmbasin. Haarasin esimese jogurti ning hakkasin seda sööma.

Ma ei ole lapsehoidja, ausalt. Ma olen ainult oma kaksikvenna poega hoidnud mille nad koos Maddiega üheteistkümenda klassi lõpus valmis tegid. Aga siiski oleksin ma pillanud selle beebi elusalt maha, niiet minust ei saa kunagi head ema või kõrgepalgalist lapsehoidjat...

Naersin ja pugisin oma jogurtit edasi, imelikul kombel käis uksekell, mis mind toolilt maha kukutas ning kergelt võpatama pani.

Kui mu ema minu juurde tuli koos selle lapsega viskan ma ta välja.

Sammusin kurjalt ukseni ja avasin selle, seal ei seisinud mu ema koos lapsega vaid postimees lilledega. Ma vaatasin teda imelikult ja meie vahel tekis vaikus.

"Ahjaa, teile saadeti lilled ühe noormehe poolt, teil tunduvad vist saladuslikud austajad olevat," ulatab mees suure kimbu roose mulle. See on jube neljas kord sellel aastal kui ma tundatult isikult lilled saan.

"Aa aitäh! Head aega," naeratan ja lükkan ukse kinni. Ma sain just lilled?

Lillede külges oli lindiga helepruun paberilipik ja seal pastaga kirjutatud tekst. Ma võtsin selle väikese lipiku oma sõrmede vahele ja vaatasin mis sinna täpsemalt kirjutatud oli.

"Su tumepruunid juuksed on ilusad kui nad on pestud. Nali, ära võta tõsiselt. -J" taaskord on lilled inimeselt kelle nimi hakkab J-tähega, kuid mul pole isegi ideed kes see olla võiks.

Samuti ei kujuta ma ette, kust sai see poiss teada, kunas ja millal ma enda juukseid pesin. Mis siis kui ta mu korterisse ümberringi kaamerad on pannud? Issand mingi pervert?

Kuid aina rohkem taipan, et tegu on mehega kes mind eelmisest suvest saadik vaatab, see muidugi on üllatav, et keegi mind vaatab - tüdinenud ja kurja näoga Kiara. Ega ma kunagi ei saagi näha milline noormees välja näeb.

See ajas mind muigama, kuid siiski tean ma, et kellegile meeldin ma sellisena nagu ma olen. Kuid mis siis kui terve mu korter kaameraid täis on ja see kutt mind jälgib? Tegelikult ma ei usu, ilmselgelt on ta lihtsalt Zola sõber ja teab mida ma igapäev enam-vähem teen.

Jälgisin punaseid roose oma läbipaistvas vaasis ja muigasin kergelt, kell on pool üheksa... Mul pole isegi ühtegi mõtet mida ma täna tegema hakkan. Jalutan terve maratoni läbi või hoopis jooksen selle 42 kilomeetrit läbi ja siis oleksin ma kõige hullumeelsem inimene kes läheb vabatahlikult maratoni jooksma.

Või siis hoopis pitzaama pidu koos enda ja mu kahe veini pudeliga mis vedelevad eilsest saadik köögilaual. Aga ma saaks alles seda pitzaama pidu õhtul teha seega oleks mu päev täiesti igav ja mõtetu, mul pole ühtegi ideed...

Või siiski see praegu muutus, ma kuulsin uksel taaskord koputust, jooksin kiiresti ukseni ja avasin selle.

Seal seisis Zola koos kahe kilekoti ja hammaste vahel oli üks roos. Ma lasin ta sisse ning tüdruku poekotid lendasid ta kätevahelt maha kiiremini kui midagi muud.

"Mina enam shoppama ei lähe, saad aru hommikuti on nii palju kaupa poodides," põrnitseb tüdruk mind ja ulatab mulle oma hammaste vahelt roosi.

"Ahsoo, ma sain täna jälle ühelt tundmatult roose." naeratan ma tüdrukule. "Ou mai god, Kiara keegi armastab sind!" kisendab tüdruk ja liikus mu korteris ringi nagu oma kodus.