Eelmise suve saladus

21

Ma avasin oma silmad nind ma istusin ikka ja veel selle sama pingi peal. Mu telefon helises ikka veel. Mu kleidil oli paar vereplekki. Ma ei saanud midagi aru.

Ma kõndisin Maxi koju.

"Mis sinuga toimub Kiara?" ta proovis mulle lähemale tulla kuid ma taganesin temast nagu oleks ta mingi mõrvar.

"Ei midagi," pomisesin vaid ja vaatasin Maxi ja ta väga mureliku pilku mis mulle kurva naeratuse pähe tegi.

Ta tõmbas mu pea vastu oma rinda ja surus musi mu pähe, ma neelatasin vaid ja proovisin mitte tema valget pluusi oma verega koledaks teha... aga see ei õnnestunud. Mehe pluus oli mu veretilkadega koos, mis mind veel rohkem nutma ajas.

"Anna andeks, et ma su pluusi mustaks tegin," nuuksusin vaid.

"Sellest pole midagi, tule, lähme mu tuppa," ta võttis mu sulle nagu oleksime me äsja abiellunud ning liikus minuga trepist üles.

Mees pani mind voodile pikali ja jäi mind vaatama, ta võttis enda voodi alt olevast sahtlist meditsiini tarbed ja istus väga enesekindla olekuga minu peale.

Ta pihustas vatitupsule veidi antiseptikut ja hakkas aga puhastama eelkõige mu nägu, pigem nina.

Kui se peotseduur sai tehtud jäi ta mind vaatama. "Mis sinuga tegelikult juhtus?" küsis ta.

"Kõige pealt räägi mis paberid ja imelikud 'koosolekud' sul perega on aga mina neid näha ega kuulda ei tohi? Alati võtab su ema mind enda hoolde kui sina oma perega lähed rääkima," ma neelatasin, vaatasin vaid kuidas Max ühest mu käest kinni võtab ning mind mõtliku näoga vaatama jääb.

"Ma ei saa seda sulle öelda," ütles Max ja kukutas ennast mu kõrvale, ma keerasin ennast Maxi poole ja neelatasin.

"Ag-"

"Ei Kiara, ma ei saa, aga palun ära solvu selle pärast, ma armastan sind," tema käsi rändas vaikselt mu kleidi alla ja sealt omakorda rinnahoidja alla.

Nägin kuidas ta korraks istukile tõuseb ja endalt pluusi seljast võtab. "Magad sa kleidiga? Tahad mu mingit pluusi või magad pesu väel või siis alasti?" ta liigutas vaikselt oma kulme, ta viskas mulle juba oma ühe suurtematest pluusidest ja naeratas, vahetasin oma riided ja pikutasin tagasi samale kohale.

Mees tõmbas mind mu pihast lähemale ja ronis pooleldi mu peale, ta suudles korraks mu kaela ja jäi mind vaatama.

"Kiara, ma armastan sind."

"Max, ma armastan sind samuti," ütlesin naeratades ja silitasin vaikselt poisi selga, ta muigas kergelt ja sulges silmad.

------

Ma ärkasin järsku üles, nähes vaid aknast sisse paistvat päikest sain ma aru, et on väga hiline hommik või varajane lõuna, ma muigasin ja nägin ka samuti seda, et Max oli mu kaisust minema läinud.

Otsisin endale Maxi kapist mingis püksid jalga ja kõndisin aeglaselt trepist alla, nähes oma uniste kuid teravate silmadega seda, et nad elutoas räägivad oma varjatut juttu mida mina teada ei tohiks.

"Max, mida sa ootad?" küsis Anja ja vaatas Maxi poole. "Lõpeta! Emps ma ei saa, okei?" ütles vaid Max.

Mida ta ei saa?

Ma kõndisin nüüd küll trepist alla ja jäin neid imeliku pilguga vaatama. "Hommik," sõnasin ainult ja liikusin kööki.

"Hei kallike," sõnas Zola kes oli samuti köögis ja oma kohvi jõi, ta pakkus mulle oma tassi, võtsin sealt ühe kohvi lonksu ja oigasin.

"On su ninaga nüüd kõik korras?" uuris tüdruk ja vaatas mind samasuguse mureliku näoga nagu Max seda pidevalt teeb.

"Mhm, ma lähen koju," sõnasin enda kurva tooniga ja haarasin köögist laualt enda õlakoti ja marssisin sealt majast välja.

Ma olin enda kõndimisega poolel teel kui mu õlast haaras.. Max. Ma vaatasin teda hetke ja muigasin.

"Kuhu sa lähed?" uuris poiss. "Koju?" vastasin enesekindlalt.

"Ma tulen.. ka," ta haaras mu käest ja liikus nagu oma koju, ma vaatasin teda hetke nagu loll ja kiirustasin talle järgi.

--------

Minu köögis... Max istub mu laua taga ja vaatab mind. "Tead ma, tahan ikka sulle kõik ära rääkida."

Ma vaatasin teda: "Mhm, lase käia, ma kuulan."

"Asi puudutab meid," see juba kõlas väga kohutavalt aga millegi pärast ei tahtnud ma edasi kuulata.

"Sa tead ju seda, et su isa on see paganama advokaat ja mina mingi politsei ja spiooni vahepealne, eks?"

Ma noogutasin.

"Kuna su isa pidi mingi pärandi asjaga tegelema, kus peaksid ka sina mingi osa saama, ma ei tea, kuidas, kas sul on erinev ema või isa aga kolmanda ringi pärijad olevad kaksikvennad on juba tapnud neli eelnevat pärijat, sina peaksid olema järgmine... ja sellepärast kui sa eile selle verise ninaga minu juurde jõudsid arvasin ma tõesti, et sinuga oli mingi konflikt nende kahega, ma ei saa sind silmast lasta, sest..."

"...kui sind poleks siis poleks ka enam mind Kiara, ma armastan sind väga palju, rohkem kui ma seda arvasin."

"Okei-okei, Max sa oleksid võinud kohe seda ju öelda?!" neelatasin ja jooksin Maxi käte vahele, ta ohkas ainult.

"Magamistuba oli vist seal? Parem uks eks?" küsis Max.