Liikudes reipal sammul oma kodu poole ja sama ajal muretsedes mida Max minust arvab. Oh! Ma isegi ei taha teada saada mis minust ja Maxist edasi saab. Võibolla vihavaenlased võib-olla hoopis armastajad, kes tegelikult üksteist vihkavad või siis lihtsalt lollid parimad sõbrad.
Kontsad mis mul on jalas panid mu kannad ja tegelikult terve jala valutama, see oli selline imelik valu, mis käskis mul kontsad jalast võtta ja siis sealt paljapalu edasi kõndida. Just! Ma tegin seda ja nûüd kõnnin paljajalgu asfaldil. Tore!
Samas kui mõelda tagasi, need kümme minutit tagasi kui ma veel Maxi diivanil istusin ja elu nautisin oma sidruni veega, siis juba kerkis mingisugune viha Maxi vastu, mis oli selline imelik aga kaasahaarav, nagu ma armastaks teda aga samas ka mitte, ma ei oska teile öelda. Imelik tunne...
Ma peaks vist tagasi minema...
Vist...
Ma keerasin ennast ümber ja tema nägu oli täpselt minu näo vastas - see oli Max - ma raputasin kergelt pead.
"M-mida sa siin teed?" küsisin ja vaatasin ta kohkunud nägu.
"Isegi kui sa mind lolliks ja idioodiks kutsusid siis ma ei saaks ilma sinuta, kui sa olid läinud olin ma justkui enda ühe poole minema lasknud," ta proovis seda öelda väga siiralt kui selles hääles polnud ühtegi grammi siirust.
"Mhm, tore," olin taaskord herilane, kes on valmis sind koheselt hammustama.
"Okei, las olla," vabandasin ja tundsin ta käsi mis vaikselt ümber minu puusade on ja seda tõmmet mis mind Maxi poole tõmbas.
"Kas sa tahaksid minuga mu suvilasse tulla?" küsis poisi armas hääl, ma noogutasin vaid.
Kuid me oleme kahekesi. Lõpuks.?!?
Me liikusime vaikselt sinna, me olime terve see aeg vait. Mitte ühtegi sõna me ei vahetanud.
Max avas võtmega ukse ja lasi mind esimesena sisse, ma silmitsesin hetkeks ta suvila esikut ning naeratasin. Ma panin oma kontsad peegli juurde ja vaatasin Maxi.
"Ja mida me teeme? Tähistame su sünnipäeva?" turtsatasin vaikselt. Ta kortsutas kulmu.
"Võimalik, oleneb kuidas me mu sünnipäeva tähistame," ta liikus oma pisikeste sammudega minu poole ja suudles mu laupa.
"Las olla," istusin diivanile ja vaatasin Maxi poole kes seisis ikka seal samas kus ennem minagi.
"Mida sa teha kavatsed?" uurisin.
"Sind vaadata, mu kallis," see tundus imelik, et ta mind just kalliks kutsus, aga teades seda kui palju ta mind armastab pean ma sellega harjuma.
"Tore," vastasin talle ainult, ma ei osanud midagi rohkemat öelda...
Ta liikus minu poole ja istus mu kõrvale, silitas pöidlaga mu alahuult.
Max liigub oma peaga mulle järjest rohkem lähemale, kuniks meie huuled kokku langevad. Suudeldes mind õrnalt rändab Maxi käsi mööda mu piha alla. Ta on avamas mu püksilukku kuid peatan ta: "Max..."
"Tasa," sõnab poiss askeldades edasi mu pükste kallal.
Olgu.
Ma lasen sellel juhtuda.
Millel?
Sellel mida ta minuga teha tahab.
Ei.
----
Vajume mõlemad hingeldades voodisse pikali tagasi.
"Kuidas see sinna sai?" viipan oma näpuga laelambi otsas rippuvale rinnahoidjale, "Ma ei oska öelda," naerab kutt.
"Tunned paremini ennast?" küsib Max keerates ennast küljele, olles vastastikku minuga.
"Mul oli seda vaja. Mul oli sind vaja ja on ka edaspidi."
"Ma armastan sind."
"Need on ainult sõnad Max," sõnasin vaikselt ja vaatasin ta ilusaid silmi mis mind kergelt muigama panid.
Järsku kuulsime me uksekella ning Max tõusis istukile ta vaatas mind ühe sekundi.
"Ma lähen vaatan kes on," ta tõusis vaikselt püsti ja pani ennast riide, ma tõmbasin endale rohkem tekki peale ja sulgesin uuesti silmad, ma olin väsinud.
Ta tuli natukese aja pärast tagasi, aga mitte üksinda vaid Zola ja Joaniga?! Nägin vaid kuidas Zola vaikselt irvitab.
"Milliseid pabereid sa mõtlesid?" küsis Max ja vaatas Joani.
"Neid mis ma sulle eelmine kord tagasi andsin, üleeile."
Max ainult noogutas ja hakkas sahtlitest pabereid otsima, varsti said need leitud ning ta ulatas need Joanile.
"Ah jah, emps ja paps tahavad mingit juttu perega rääkida, niiet aja kark alla ja tule koju," naeris Joan ja liikus ukse poole.
"Mul läheb ikkagi aega, ma pean oma naise riide panema, kui mina talt riided ära võtsin siis panen need tagasi ka," naeris kutt. Ma pööritasin silmi.
--------
Ma astusin Maxi majja ja vaatasin kuidas ta mulle järgneb, mind võttis koheselt vastu Anja, kes naeratas ja sättis mu pluusi, ma naeratasin vaid ja nägin kuidas Max minust möödub.
"Kullakene, on sul kõht tühi? Ma sain just pannkoogid valmis," Maxi ema soe naeratas pani ka mind sisemiselt naeratama.
"Ma võin tõesti ühe võtta, kõht ots-"
Mu lause jäi poolikuks... kahjuks. Ta vedas mind koheselt kööki ja serveeris paar pannkooki, ise istudes mu kõrvale nagu vana sõbranna.
"Loodan, et Max sind päris nälga jätnud pole, ta on veidi selline tüüp kes unustab kõik ära," ta muigas vaikselt ja vaatas kuidas ma hammustan oma pannkooki.
Ma ainult naeratasin ja vaatasin Anja hoolivat naeratust mis säras ta näos nagu uue aasta ilutulestik.
Kööki ilmus uuesti Max kes oma ema tervitas ja seejärel musi mu põsele tegi ning ühe pannkoogi enda kätte haaras. On ikka varas.
Mul said oma pannkoogid söödud ning ma tõusin toolilt püsti kuid mind peatas Anja käsi mis mind tagasi istuma tõmbas.
"Tead Max ei räägi mulle midagi. Kas sinu ja Maxi vahel on midagi?" uuris naine.
"Ma ei tea, võimalik," nüüd aga tõusin ja liikusin elutuppa, kus peaks terve 'perekond' olema. Zola vaatas mind hetke ja naeratas suurelt.
"Okei lähme," Max keeras ennast ümber ja ta oli vastastikku minuga, ma neelatasin nähes ta käes relva ning tegin enda suured silmad pähe nagu pannkoogid.
"Ma käin Luc'iga ära," ta suudles mind hetkeks ja liikus esikusse, ma jäin sinna seisma ja vaatasin teda viltuse näoga.
---
YOU ARE READING
Eelmise suve saladus
RomanceKiara on noor naine, kes on natuke üle aasta tagasi keskkooli lõpetanud ja töötab linna popimas kohvikus. Kuid talle jääb silma kutt kes teda silmitseb juba eelmisest suvest saadik ja endast imelike märguandeid järele jätab. Kuid poiss kaob alati ko...
