Eelmise suve saladus

6

Õhtu on ning ma lihtsalt passin oma autos ja ootan kunas Joan enda armukese poole sõitma hakkab. Kell on pool kümme ja ta pole ik...

Tegelikult ta just tuli uksest välja, väga viisakas näeb välja, mees käivitab mu ees oleva auto ja see hakkab ka koheselt liikuma. Zola oleks ka nagu surnud, ta ei vasta mu kõnedele ega sõnumitele.

Sõidan talle vaikselt järgi, igastähes esimeste andmete põhjal sõidab mees linnast välja, veavalt, et keegi kusagil metsas elab. Ei, metsas elab inimesi aga ürgmetsas...

Auto keeras vasakule, sama tegin mina, tee lõpus oli näha väga tugevalt valgustatud maja, seal oli samuti ka imelikul kombel kaks tuttavat autot ja veel kolm autot.

Joan ronis autost välja ja jooksis ukse juurde, uks avanes ja kui mu silmad mind ei petnud avas ukse Max. Okei, Max ja Joan küll armukesed ei ole, eksole?

See tundub kahtlane, kuid majal oli suur aken elutoa juures nägin ma läbi siidiste kardinate liikumist. Majas viibis vähemalt kaheksa inimeset ning ma arvan, et need kõik on mehed. Vist...

Ma avasin vaikselt ukse ja proovisin hirmvaikselt hiilida aknale lähemale, et neid kuulda. Istusin akna kõrvale ja panin kõrva vastu välisseina. Ma ei kuule absoluutselt mitte midagi.

Hetk hiljem tunnen ma ennast kellegi vastas istumas, ma vaatasin kõrvale ning mu kõrval asetses Zola mis mind kiljuma pani.

"Ole vait!" kisendab Zola. Mu kiljumine pööras tähelepanu toas eemale ja kõik jooksid välisukse juurde.

"Kust sa siia said? Plaan on rikutud nüüd,"sosistan talle kurjalt, tundsin kuidas ülbelt ere valgus mu silmad kinni suruvad ja hetk hiljem mind kellegi süles kantakse. Ma ei suutnud silmi lahti teha, liiga valus valgus oli.

Kuid siiski äratas mind jää veega näkku saamine. Ma lebasin hallil diivanil. Mu kõrval istus Max kes mulle klaasi vett näkku viskas, ees seisid mul Joan, Zola, Joel, Anja ja veel kaks meest keda ma ei tea.

"Okei, Zola ja Kiara, mida teie kaks siin teete?" lükkab Joan tüdruku mu kõrvale. Imelik kui see ka poleks hoidsime me kogematta käest kinni ja nägine välja nagu lesbipaar.

Max tõusis püsti ja pani käed rinnale risti, silmitsesin neid kõiki ja tõstsin nimetissõrme kus oli hõbedane Maxi antud sõrmus.

"Me tulime jalutama, tee läks mööda ja me väsisime ära ning siis nägime karu ja hakkasime kiljuma," kehitan ma õlgu. Kõige lollim jutt mida ma enda suust välja ajanud olen.

"Ah, et karu nägite?" naeris Joan.

"Jah, mis selles imeliku on? Oleks võinud meid ära ka süüa, ehk siis meid poleks siin ja te ei peaks meid üle kuulama nagu mingid politseinikud," vihastusin ja vaatasin kõiki altkulmu.

"Rahu, Kiara, ma ütlen teile, et see jutt mida te räägite on puhas vale, siit ei vii ühtegi teed mööda mis teid juhuslikult siia tooks," istub Joel sinna kus Max ennem istus.

"Okei, ma siis hakkan minema koju," hakkan diivanilt tõusma kui kellegi käsi mind tagasi diivanile virutab.

"Mida veel?" sõnasin, lEi midagi, aga te ei saa siit ennem hommikut välja, kui te tähele panite siis mõlemal pool teed on suur veekogu ja vaevalt, et te nii täpselt välja tagurdate, et te kogemata sinna sisse ei sõidaks," lisab Joel. Bravo! Ma siis pean siin olema koos kahe perekonnaga, Zola ja Joan ning Maxi perekond.

Zola liikus Joani kätevahele ja kallistasid üksteist tugevalt, elutoast eemal on trepp kus sammub alla üks minu vanuses tüdruk ja suunaga ühe mehe poole läheb keda ma ei tea.

Joel liikus teisele poole diivanit ja avas suu. "Aga kuidas siis jääb?" teised mu ümber peale minu ja Zola noogutasid pead. Ma ei saa midagi aru.

Max võttis koha mu kõrval sisse, mina nihkusin aga temast eemale ja mängisin pahurat Kiarat. See on hullumeelsus. Ma pean siin ööbima? Peale selle on mul kõht tühi ja pissile tahaks.

Järsku helises mu dressipluusi taskus telefon. Haarasin selle ja ekraanil virvendas võõras number. Tõusin püsti ja liikusin Maxi juures minema, et ta mu telefoni ei haaraks ega kuuleks kellega ma räägin.

Olin esikus ja tõatsin telefoni oma kõrva juurde. "Hallo?" pomisen telefoni. Hetk hiljem kõne katkes, ma isegi ei proovinud tagasi helistada.

Panin telefoni tagasi tasku ja liikusin elutuppa. Tùdruk kes ennem trepist alla tuli vaatas mind tigeda pilguga, samas oli ta silmadest näha kurja naeru, nagu saatan. Istusin diivani nurka tagasi ja surfasin netis ringi, internet on igavaks muutunud ja panin telefoni uuesti ära.

Zola ja Joan suudlesid toa nurgas pehmete padjate peal istudes. Joel ja Anja naersid nagu vanapaarile kohane. Need kaks poissi keda ma ei tea olid mõlemate käte vahele saanud tüdruku kelle selga nad silitasid.

Mina ja Max istusime nagu kaks vallalist ikka, vahepeal kratsisime enda pead ja proovisime mitte üksteist vaadata, vaikus oli tekkinud.

"Ootage, kui mina siia jään kus ma siis magan?" segasin ma paaride suudlemist ja tõusin diivanilt püsti.

Joel vaatas mind ja siis Maxi.

"Maxi toas on vaba ruumi, te olete sõbrad seega on teil ju hea ühes toas magada,"naeratab Joel ja pöördub tagasi Anja poole.

Max tõusis püsti ja liikus trepist üles, lippasin talle järgi. Olime vaiksed kuniks Maxi toa ukseni. Ennem kui ta midagi ütles avas ta ukse ja pani selle kiirelt ka kinni.

Me olime pimedas toas ja nägime vaevu üksteist, sellegi poolest seisin ma nagu kivistunud kuju ja vaatasin poissi.

"Ma magan diivanil, sa voodis," ta süütas tule. Voodi tundus olevat pehme. Aken oli kohe voodi kõrval ja voodi vastas rõdu uks. Märkamatuks ei jäänud aknalaual asetsevad sigaretid.

"Sa teed suitsu?" pomisen. "Vahel, siis kui närvid on läbi," pomiseb ta vastu ja istub voodi kõrval olevale diivanile.