Eelmise suve saladus

15

Köögist oli näha kuidas esikust inimesi sisse voolas. Seal oli Zola, Joan, Luc, Anja, Liselle, Joel ja veel paar tükki keda ma ei teadnud. Vahetasin paar sõna veel päikese tüdrukuga kui kööki tulid Liselle ja Luc.

"Aitäh, et meie beebit valvasid," tõstab Liselle ta oma sülle ja musitab ta üle terve näo.

Naeratasin ja tõusin samuti toolilt. Vedasin sammud elutuppa, kus oli imelikult palju võõraud inimesi. Nad kõik rääkisid Maxiga, no mitte just kõik. Enamus.

Liikusin diivani taha, seisin Maxi taha ja toetusin diivani äärele. Maxi pea oli minust natuke eemal ja need pilgud mis ma sain, poiss keeras järsku oma pead minu poole.

"Ajah, see on Kiara," tutvustab ta teistele, naeratan kahele poisile ja vaatan neid.

"Kyle," ulatab üks kutt käe ja tutvustab ennast, naeratan ning haaran Kyle'i käest tervitades teda vastu.

"Tyler," teeb samamoodi ka teine kutt ja istuvad siis Maxi kõrvale, nad hakkavad midagi rääkima, kuid mind see tol hetkel ei huvita.

Kusagilt kargas mu selga Zola, ta kallistas mind hullult tugevalt, vahel oli selline tunne, et ma lämbun ta käte vahel aga siiski suutsin ma ellu jääda.

Me liikusime Zolaga kahekesi Maxi tuppa, ta istus Maxi voodile ja tiris mind enda kõrvale, vaatas hetke.

"Tead, oled sa huvitatud minemast jooksma metsa, kahekesi, Mul on niiii igav," sosistab tüdruk, see meeldis mulle ja ma noogutasin.

Me vahetasime riided natuke sportikemate riiete vastu ja märkamatult hiiliseme minema. Kuna Maxi majast asus mets natuke kaugel siis me hakkasime sinna vaikselt kõndima.

"Tead, ma olen alati tahtnud jooksma minna, päikese käes jooks," ma vaatan taeva ja meid ähvardab suur pilvekogu mis meid taevast vaatab, mitte suur ja armas päike.

"Eks jah," hakkame vaikselt sörkima, alles siis kui me olime teadmata suunas jooksnud mitu kilomteerit hakkas vihma sadama. See ajas mind kohutavalt närvi aga siiski proovisime edasi joosta.

"Vihm ja jooks," naerab tüdruk ja peatub koos minuga, meid ehmatas veelrohkem kõmin mis taevast tuli, see tähedas müristamist ning selleks pole ma kohe kindlasti valmis.

Ma kiirustasin tüdruku käte vahele, ta hoidis mind nagu oleks tegu mu emaga ja proovis mitte ise minestada - me mõlemad kardame mürimamist ning sellega kaasnevat välku.

"Rahu, see ei tapa sind, ole rahulik," istus ta minuga puu najale ning jälgis mu nägu, toetasin oma pea tüdruku rinnale ja lasin tal oma selga silitada.

"Sul telefoni ei ole?" küsis ta viimaks. Raputasin eitavalt pead ja hoidsin tüdrukust tugevalt kinni.

"Ma arvan, et poisid on juba ammu teada saanud, et meid pole seal," neelatab Zola kes vaikselt mu selja patsutab ja minus rahu proovib säilitada.

"Rahune," ütles tüdruk vaikselt, tuntsin nagu oleks mulle visatud vett pähe, kuid tegu oli vihmaga ja arvatavasti saame me mõlemad märjaks. Ja siis juba jääme haigeks.

"Proovime tagasi kõndida?" haarab ta mu käest ja tõstab mind püsti, ma noogutan ja mind ei huvita praegu see, et ma haarasin tüdruku käest, vaid see, kui väga ma kardan.

"Sa mäletad kas me tulime paremalt või vasakult?" viipas ta kahele teele mis meie ees oli. "Vist paremalt," neelatan ja vaatan tüdrukut. Me valime parema teeraja ja liigume vaikselt otse edasi.

"Loodan, et ma ära ei eksi," naljatab ta korraks proovides natukenegi mu tuju paremaks teha, naeran vaikselt ja sammume aeglaselt edasi.

"Kui eksimegi aiis jääme nälja ja sureme ära," kehitan vaikelt õlgu ja proovin ühe oma näega liigeselt vett oma näost minema ajada. Ma olen nii postiivne ikka, ma tean.

"Selline vihm teeb meie raja uduseks me ees, peaksime kuhugile varju jääma," ta tirib mind ühe suure kuuse alla mis takistab natukenegi vett. Silmitsen korraks tüdruk.

"Mis sa arvad, et Max ja Joan leiavad meist siit metsast," vaatan ma korraks tüdrukut, tema ainult vaatab maapinda meie jalge all.

"Võimalik, Maxil on väga hea mõtlemine, ta on tark ja arukas mees Kiara, sa võiksid ta juba meheks omale võtta," meie käed on ikka tüdrukuga aheldatud, panen pea tüdruku õlale ja sulgen silmad. Kõmin mis mind vähem võpatama paneb avas hetkeks mu silmad kuid siiski jäime me tüdrukuga kuuse all magama.

Ma ei ole kindel, kes mind praegu sülle võttis, kas Zola või hoopis röövel, kes meid ära röövib. Silmi ei suutnud ma lahti teha, liiga väsinud. Kõrvadesse ei kostunud ka enam seda hirmsat kõminat, kuigi külm oli ikka.