Kallis Calvin

23. Valuga toimetulek & kirehood

Anne, Sa olid juba varakult hästi enesekeskne ja raudse meelega plikatirts, mispärast ma loodangi, et ta suudab kõik Su (kaitse)müürid maha lammutada ja vihapursked rõõmuks muuta. Et ta ei anna alla hetkedel, mil Sina annad ja elulainete keskel käsi ja jalgu trambid; et ta on Su suurim fänn ja parima sõbra eest. Sa väärid seda! Sa väärid kõige paremat, mu armas tüdruk!

Ära karda elu.

Ära karda elada.

Lenda läbi elu nagu kaljukotkas.

Olen alati Sinuga – Sinu tõusudel ja mõõnadel.

Sinu (vaimne) parim sõber ja kadunud paps.

Pillasin kirja käest ja puhkesin nutma, kattes oma näo kätega. Ma ei suutnud uskuda, et mu isa oli mulle midagi sellist kirjutanud. Olin otsekui puuga pähe saanud ja nutsin kõva häälega üle köögi, kõigutades jalgu baaripuki ja põrandal vahel, suutmata paigal püsida. Viimaks eemaldasin käed ja toetasin nende küünarnukid lauale, viies pilk aknast välja vastasmaja katuseräästale.

„Anne?" kõnetas Claire mind, seistes mu kõrval. „Ma olen siin, kui sa tahad rääkida. Me võime ka vaikida, aga ma olen ikkagi siin."

Nuuksatasin. „Ma igatsen teda niiväga, Claire."

„Ma tean, kullake," sosistas Claire ja kallistas mind.

Nad ütlevad, et kui sa kaotad kalli inimese või pereliikme, siis osake sinust kaob koos nendega ja tõsi oli, et täpselt nii ma tundsingi – pooliku inimesena. Võttis aega, et õppida elada selle kaotusvaluga ja teha sellega rahu ja tõttöelda oli see võrdväärdne sellele, mida ma tundsin Matti puhul. Ma olin isaga hüvasti jätnud ja ilma tema toe ja kohaolekuta edasi elanud – nii hästi kui ma seda oskasin –, kuid Mattiga oli teine lugu, sest ma ei olnud selle kaotusvaluga lõplikult rahu teinud, vaid olin selle endasse kasvama pannud nagu seemne mulla sisse. Pidi ka sellega rahu tegema. Pidin kaotusvaluga rahu tegema ja sellest allesjääva leinaga edasi elama ning endale uue alguse ehitama. Kas see oli aga abielu sobiva kaaslasega, ei olnud asi, mida ma praegu teadsin. Ühes asjas olin ma igatahes kindel – Calvin oli mu praegune väljavalitu ja ma ei tahtnud teda kaotada.

„Kas sa arvad, et ma abiellun kunagi?" küsisin Claire'lt, olles tema käte vahelt välja vingerdanud ja pühkides põskedelt pisaratejääke. „Vahel mul on tunne, et ma olen täiesti lootusetu juhus ja ei vääri õnne... samas, ma olen veel nii noor ja abielu tundub olema selline asi, mille peab korralikult läbi mõtlema ja-"

Claire katkestas mind, näol lai muie. „Sa ei pea sellistele asjadele niipea mõtlema – võta asju nii nagu nad on ja päev korraga ning naudi olemasolevat ehk hetki, mis Calviniga on."

„Sul on õigus," sõnasin, viies pilk õue tagasi. „Mu isa oli väga traditsiooniline mees ja ilmselt ajas tema kiri mind segadusse."

Claire naeratas. „Mu kujutan ette, et ka minu isa on midagi sellist kirjutanud."

„Ilmselt küll," nõustusin temaga, tõustes baarileti tagant püsti, võttes läpakas endaga kaasa. „Ma lähen blogin veidi."

„Hei!" peatas Claire mind poolelt teelt. „Söö ikka enne midagi!"

„Muidugi!" vastasin, minnes külmiku ette ja haarates sealt karbi vaarikaid ja tuunikalavõileiva, võttes sõbrannalt vastu ka puuviljakausi, mille ta mulle möödaminnes ulatas. „Aitäh! Ilusat päeva sulle!"

„Sulle samuti!" hüüdis Claire mulle järgi.

Olin kirjad läpakaekraani vahele pistnud ja kõndisin aeglasel sammul väiksesse muusikatuppa, mis oli kohe trepijalami kõrval. Klaver, mis oli kohe akna all – vaateks sügisesed värvid – oli avatud ja sellest paremal oli pisike kirjutuslaud, millel oli noodivihikute ja pliiatsite kuhi. Lükkasin need eemale ja asetasin sellele oma hommikusöögi ja läpaka, avades see koheselt. Vastasin mõningatele meilidele ja kommentaaridele, mis ma oma blogi postitustele sain ja sõin natuke ning asusin siis klaverit mängima, mängides oma lemmiklaulu, milleks ei olnud ei miski muud kui „Faithfully" Journey repertuaarist. Pühendasin selle oma isale ja ümisesin meloodiale vaikselt kaasa, sulgedes ka silmad. Õige pea kuulsin uksel koputust ja lõpetasin jalapealt mängimise.