Kallis Calvin

23. Valuga toimetulek & kirehood

Läbisin sõrmedega juukseid ja vaatasin toas ringi, märgates nelja asja: kapiuks oli paokil, aknaluuk oli pärani ja õunest kostus tuuleiili vilinat, kirjustulaual olevad raamatud olid põrandal ja vaib oli poolenisti riidekapi all. Näis nagu oleks öö jooksul mu toast sõda läbi käinud, jättes endast maha sellise korralageduse. Korraga meenus mulle Matt'i „külakskäik" ja mind läbis tugev värinahoog.

Lase lahti!

Tõusin püsti ja suunusin vannituppa. Sealt naastes panin selga valge kampsuni ja paari musti teksaseid, sättides juuksed kukla taha krunni. Läpakas käes toast väljudes ja trepi poole kõndides, kuulsin köögist kõrget soprani lauluhäält ja sinna jõudes nägin, et Claire laulis oma lemmiklaulu – milleks oli Mozardi „Halleluuja" teosest „Hexultate Jubilate" – ja lõikas puuvilju väiksemateks tükkides. Asetasin muige saatel läpaka baarileti peale ja kõndsin kraanikausi juurde. Kuna ta ei näinud ega ka kuulnud mind ruumi sisenemas, ta võpatas, nähes mind enda kõrval ja pillas noa maha.

„Vaband-ust, ma-" kogeles ta, käsi rinnakorvil.

Naeratasin sõbrannale, valades endale klaasi vett. „Mozardile pühendatud kontserdini pole enam kaua, ma oletan."

„Jah, see leiab aset ülejärgmine laupäev," vastas Claire.

„Mulle on koht esireas, eks?" küsisin, istudes baarileti taha ja haarates kätte ümbriku, millel ilutses mu näisnimi – Anne Rosalind Hart. Sain juba lapsepõlves oma kadunult isalt ja emalt kirju ja teated, millel kõigel oli oma aeg, koht ja põhjus, mistõttu ma ei olnud üllatunud, et ema seda teed läks.

Claire kogus end veidi ja naeratas mulle. „Otse loomulikult!"

Noogutasin talle ja avasin ümbriku, leides ühe kirja asemel kaks – mõlemal oli kirjutaja nimed peal. Nägin veidi pruunikal kirjal oma isa käekirja ja neelasin sülge, vahetades Claire'iga pilke. „See on mu isalt."

„Ma annan sulle privaatsust," sõnas ta ja läks elutuppa.

Hingasin läbi nina sisse ja välja ja avasin esmalt ema kirja.

Mu kullakallis Anne,

Ma pidin selle kirja Sulle Su pulmapäeval andma – me mõlemad teadme kuivõrd traditsiooniline Su isa oli –, kuid arvestades viimase aja sündmusi tundsin ma tugevat õhutust see praegu üle anda. Ma tean, et Sa igatsed teda väga ja võib-olla see aitab sind. Ma on alati Sinu jaoks olemas ja Sa võid mulle kõigest rääkida. Ka armuvalust ja sellega kaasnevatest hirmudest. Ära hoia seda endas, vaid räägi see välja, et hingehaavu leevendada ja ravida. Vaid nii suudad Sa uuesti elada ja seda nautima õppida. Ma olen vaid bussireisi või telefonikõne kaugusel – ära kõhkle hetkekski, kui vajad mu abi ja nõu.

NB! Läksin koju, kuna Eddie vajas mind, aga ootan sind jõulupühadeks koju.

Armastusega,

Ema x

Olin minuti jagu hinge kinni hoidnud ja tundsin rinnus valusat pakitsust, lastes hapnikul endast väljuda. Nihelesin ja võtsin värisevate kätega kätte teise kirja – aega näinud pruunika paberi, mille ääred olid siksakilised. Olles selle avanud ja veeklaasi tühjaks joonud, lugesin selle läbi ühe hingetõmbega.

Armas Anne,

Täna on see kauaoodatud ja eriline päev – Sa oled leidnud oma teise poole ja abiellud temaga. Sa tead, et Su ema on mu elu armastus ja ma hindan meie koosveedetud aega ja sellest väljatulnud kingitust – Sind. Kõik, mis puudutab armumist ja abieluranda astumist ei ole kerge ja nõuab teineteise suhtes palju austust ja usaldust, aga ma ei pea seda Sulle üle kordama, kuna ma tean, et me oleme Margaretega head tööd teinud ja Sinust targa ja tugeva noore naise kasvatanud. Mul on kahju, et ma ei saa Sinuga olla ega kohtuda Sinu väljavalituga, aga tea, et ma olen vaimselt Sinuga ja et ma olen Sinu üle uhke. Praeguseks hetkeks oled Sa palju kogenud ja õppinud ning palju valu ning vaeva on veel ees – abielu ise ongi üks suur valu ja vaev, mistõttu ma loodan, et Sa oled oma valikus kindel ja et Sinu kaasa on samuti oma otsuse teinud ja selles osas vankumatu meelega. Ta on kindlasti täpselt selline nagu Sa oled alati tahtnud ja unistanud: armastab muusikat, aastaaegade vahetumist ja kunsti. Kui mitte, siis tea, et tõelise armastuse võrdkuju ei tulene sellest, et ollakse sarnaste vaatenurkade või unistusega, vaid selles, et me suudame jääda iseendaks kellegi kõrval, kes ei mõtle ega tunne asju samamoodi nagu meie seda teeme. Soovin Teile koos imelisi aastaid; nii kordaminevaid kui ka raskemaid aegu, kuna selline on elu. Astuge koos läbi kibeda ja mõruda, et maista ka magusaid aegu ja olge teiseteisele mistahes olukorras toeks ja olemas, sest see on väga oluline osa.