Kallis Calvin

23. Valuga toimetulek & kirehood

Ma sain aru, mida ta öelda tahtis, aga ma ei suutnud sellega rahu teha ja tunnistada endale, et see leinavalu, mida ma tundsin ja mis mind seestpoolt näris, oli miski, millest ma ei saagi täielikult jagu, vaid et ma pean sellega elama õppima. See lein – nii meie armuloo lein kui ka lein tema surma pärast – oli miski, mis saadab mind terve minu ülejäänud elu, kummitades mind igal nurgal, aknal ja uksel. Aeg võib selle kergemaks muuta, aga see ei kao, sest Matt ja meie ühine minevik jääb alati osakesest minust. Korraga tahtsin ma selle vastu jalgu trampida ja nagu väike laps kisama pista, sest see ei olnud mulle sugugi meelt mööda.

„Matt," sosistasin, otsides tema pilku, plaaniga uusi vabandusi luua. „Heidi teeb selle raskemaks. Ta ujub juba pikemat aega Calvinile külje alla."

Matt naeratas ja suudles mu sõrmenukke, hoides minuga tugevat silmsidet. „Sellepärast ära muretse – Heidi on möödanik. Ta ei kimbuta enam ei sind ega ka Calvinit."

Vakatasin ja priiskasin üle toa: „Möödanik? Mida sa sellega öelda tahad?"

Matt pilgutas mulle silma ja kadus mu silme alt nagu tina tuhka. Tal oli totter komme tulla ja minna nii, kuidas süda ihkas, mis oligi ilmselt üks kummituselu võludest. Oigasin ja tõmbasin teki endale rinnuni peale tagasi ning vaatasin ka järgmine kuuskümmend minutit lakke, lammutades paanikahoo müüre.

***

Claire oli mu tõeoolest isiklik äratuskell hommikutel, kui ma äratuskella kinni lõin ja mõnusalt edasi põõnasin ja tänane hommik ei olnud mingisugune erand. Ta oli üsna pea minu juures ja raputas mind õlgadest, ise juba riides, soeng ja meik tehtud, lõhnates väskelt õide puhkenud roosipõõsa järele. Kirtsustasin nina ja kallistasin kahe käega oma patja, olles une ja teadvuse õhkõrnal piiril.

„Anne!" kriiskas ta ikka ja jälle. „Maa kutsub veenust!"

„Veenus on orbiidilt väljas," oigasin talle, surudes nägu padja sisse. „Täna peab maa ilma Veenuseta hakkama saama ja ole mureta, küll ta saab."

„Ei!" jätkas ta oma matrat. „Aja ennast jalgadele!"

„Claire," sosistasin, vaadates teda unesegase ja uduse pilguga. „Ma ei jaksa praegu sinuga jutustada ega kuulata detaile sellest, et mis mulje su doktorike su vanematele jättis, kuna ma võitlesin öösel kaks korda paanikahooga. Ma lihtsalt ei jaksa... ma ei jaksa... palun lase mul magada."

„Anne," ei jätnud ta oma jonni, silitades mu juukseid. „Probleemidega tuleb silmitsi seista, mitte end liiva alla peita niipea kui murelained üle pea voolavad – sa oled visam kui sa arvata võid."

Ohkasin. „Claire..."

„Ma räägin tõsiselt! Kui sa annad nüüd alla, siis mõni aeg hiljem ei ole sul jõudu mitte milleski ja lõpetadki suuremas augus, kui sa seda enne olid," rääkis sõbranna, vaadates mind tungiva pilguga.

„Tänan selle innustava nõuande eest, kuid-"

„Marss üles!" tõstis Claire häält.

„Claire, ma ausalt-" üritasin öelda, kuid ta ei lastnud mul ka seekord lõpetada.

„Marss üles!" kordas ta end, tirides mind käest „Ma ei taha enam ei mingeid vabandusi kuulda! Aja end püsti ja hakka elama! Sul on pärastlõunal terapeuti juures visiit ja ma ei lase sul sisse magada!"

„Olgu," andsin talle järele, tõustes hädavaevu istukile. „Aga ma ei taha rääkida – lase mul kordki rahus hommikut nautida, ilma et sa mulle kas moraali loeks või innustuskõne peaks."

„No hästi, aga ma ütlen niipalju, et su ema lahkus pool tundi tagasi ja jättis sulle kööki baariletile kirja," ütles Claire ja lahkus toast.