"Kallis, ärka! Sa magasid jälle sisse," lausus naine, kui oli elektroonilist kella vaadanud.
"Ei ole võimalik! Täna on tähtis päev," ütles mees, kes Sarahi äratuse peale oli silmad sekundiga avanud.
"Õnneks on meil veel tund aega aega. Ma ei jõua valmis. Issake!" Sarah kargas voodist püsti ja hakkas meeleheitlikult musta siidist hommikumantlit otsima.
"Ole nüüd. Sa näed igal üritusel hea välja. Olenemata, kui vähe aega on sul sättimiseks olnud," naeris Peter ja ajas end voodis istukile.
Sarah pani selga hommikumantli ja asetas juuksed patsikummiga hobusesabasse.
- "Ole nüüd! See ei ole naljakas,".
Peter pööritas selle peale end silmi ja ajas end aeglaselt voodist välja. Ringutas korraks ja heitis pilgu aknast välja.
"Aja Leslie üles. Ma lähen vaatan, kas Jim on üleval," hüüdis naine, kes oli kiirustades juba koridori jõudnud ning seisis juba vanema poisi toaukse taga.
Peter kõndis Leslie hälli juurde ja suudles teda laubale, millele laps reageeris. Ta avas silmad ja jäi enda isa jõllitama unise näoga. Naeratas ja hakkas siis kätega märku andma, et too ta sülle võtaks.
Mõne aja pärast oli Sarah tagasi magamistoa ukselävel, Jim pidžaamas ratastoolis istumas.
"Jim! Tere hommikust!" lausus mees poisile, Leslie süles.
Poiss lehvitas talle.
"Palun anna lastele midagi süüa. Ma pean juuksed ära pesema ja siis hakkama teie riideid triikima," ütles Sarah ning tormas siis vannituppa.
"Mida sa pabistad, kullake? Helistame ja ütleme, et jääme veidi hiljaks,".
"Peter, kas sa mõtled ka natuke? Kohe esimesel päeval hiljaks jääda. Hull peast!" hüüdis naine mehele vastuseks.
-"Hull sinu järele..." Peter puhkes naerma.
Mees palus Jimil, et ta ees kööki sõidaks. Peter lubas talle järgneda, et neile kahele hommikul hamba alla otsida. Ta haaras külmkapist jogurtit ja Sarahi poolt valmistatud kartuliputru. Leslie pandi istuma enda söögitooli ja hakati söötma beebipüreega.
Sarah sisenes kööki umbes viieteist minuti pärast.
"Kas nad on söönud?" küsis ta.
"Peaaegu," vastas mees.
"Selge. Ma hakkan siis su triiksärki triikima. Mina otsin lastele riided ise. Sa oskad neid ainult naeruväärselt riietada,".
"Mh, Sarah. Kas mul puudub siis täielik stiilitunnetus?".
Sarah naeratas ja kõndis siis elutuppa. Võttis toanurgast triikimislaua ning selle kõrvalt põrandalt triikimisraua.
"Ja mis sa ise selga paned, et minu stiili kallal vingud?" mees sisenes elutuppa ja talle järgnes Leslie roomates.
"Ostsin viimati ühe kleidi just tänaseks päevaks. Ma ei saa minna sellisele üritusele vastu vana kleidiga,".
"Muidugi,".
Naine palus oma mehel helistada inimestele ja teatada, et nad jäävad veidi hiljemaks. Perekondlike põhjuste tõttu. Kuna konkreetsed inimesed teadsid, missuguse perekonnaga on tegemist, palusid nad saabuda kohale ürituse teiseks osaks.
"Meil on järgmised tund aega veel aega. See muidugi ei tähenda, et me peaks viivitama, Sarah!" sõnas mees ja pani telefoni tagasi pükstetaskusse.
"Toredad inimesed. Näe, siin on su särk. Palun, ära seda ära määri," Sarah ulatas mehele sirgeks triigitud särki ja hakkas siis lastele riideid otsima.
Ta sisenes Jimi tuppa ja otsis sealt välja tumepunase viisaka särgi ning tumesinised teksapüksid. Kikilipsu ja nahkkingad.
Lesliele aga otsis ta välja musta särgi, valge kikilipsu, tumesinised traksipüksid ja viisakamad botased.
Riietada aitas tal muidugi Peter, et lapsed saaks riidesse ning naine saaks asuda enda sättimise juurde.
Sarah otsustas sel päeval selga panna musta pika kleidi ja äsja soetatud mustad kingad. Poole tunni pärast alustasid Sarah ja Peter koos lastega teed sihtkohta.
Paari saja meetri pärast seisid nad ühe värava taga. Nende läheduses viibis rohkem inimesi kui nad arvasid.
"Nii, Jim..." Peter keeras poisi tooli näoga enda poole ja kükitas. "On sul kõik meeles, mis me sulle rääkisime?".
Poiss noogutas.
"Sina lähed nüüd sisse, aga meie jääme siia. Ära muretse, kõik läheb hästi!" lausus Sarah ja naeratas.
Nad kallistasid veel poissi ja keerasid siis poisi ratastooli hoone suunas. Suure hoone.
Täpsemalt asetses seal suur koolimaja hoone, millesse Jim oli sisse kirjutatud - asumas 1. klassi.