/.../
"Rachel Calwood. Pange aeglaselt relv maha ja lükake see jalaga eemale!" hüüdis Mac, kes naise poole suunatud käsirelvaga naise poole kõndis.
/.../
"Me tegime seda, kallis," sõnas Peter oma naisele kõrva, teda kõvasti kallistades. Huultega musitades tema nägu.
"Ma armastan sind, Peter!" sosistas Sarah vaikselt, kelle pisarad olid kokku puutunud mehe põsega.
"Ja mina armastan sind rohkem, Sarah Taylor!".
Politsei oli saanud Rachel Calwoodi enda võimusesse ja seda tänu Peteri telefonikõnele Joe ja Mac'ile. Green Bay asukoha tuvastamine oli juba käkitegu ning punapea ära viimine toimus koheselt peale vahistamist.
Peter ja Sarah läksid tuppa tagasi peale tegevust. Politsei konfiskeeris lumest naise püstoli ja käskis Peteril ilmuda lähiajal jaoskonda koos Jimiga.
"Kui Jim tunneb Racheli ära kui kurjategijana, on juhtum lahendatud ning tuleb oodata vaid ülestunnistusi," sõnas Joe veel mehele enne politsei lahkumist.
Mees asetas enda käed Sarahi kaenlasse ning abielupaar sumpas tagasi tuppa läbi lume. Tuppa astudes, nägid, et Jim oli üles ärganud. Ilmselt selle kära peale, mis mõnisada meeter eemal toimus järve ääres. Poiss oli äärmiselt nördinud, et tema vanemaid lähedal ei olnud.
"Jim, kallike..." sõnas Peter ja istus poisi kõrvale diivanile. "Kas väikevend on vahepeal ärganud?".
Poiss raputas pead.
"Väga hästi. Kas sa soovid midagi süüa?".
"Emme. Issi. Miks te nutate?" küsis poiss vaid vanematele otsa vaadates. Sarah võttis Leslie ettevaatlikult kätte ja istus teisele poole Jimi diivanile.
"Kõik on hästi, Jim. Meil on nüüd kõik hästi!" naeratas Peter.
"Emmel ja issil lihtsalt läks midagi silma. Ja tead, õues sajab lund," lausus Sarah, samal ajal pisaraid pühkides.
"Tõesti?" naeratas Jim.
"Jah, aga kas sa ehk soovid midagi süüa?" küsis mees. Jim noogutas. "Ma lähen toon midagi. Ole siin, Sarah. Katsu rahuneda!".
Peter tõusis püsti ja kõndis kööki, jättes Sarahi elutuppa koos lastega.
"Kas issi nuttis?" küsis Jim.
"Ei, kallike. Õues sajab lund ja me jäime lihtsalt lumesaju kätte. Kõik on hästi, Jim. Tänasest on kõik hästi!" muigas Sarah.
"Tahan õue ka!" lausus poiss.
"Issiga lähete varsti. Issi tahab, et sa kedagi näeksid. Kõigepealt, muidugi söödame sul kõhu täis, eksole?!" Sarah rahunes oma pojaga rääkides. Lõpuks ta veel veidi nuuksus.
"Emme?" Jim vaatas Sarahile otsa.
"Jah, kallike?".
"Ma armastan sind!" lausus poiss ja kallistas oma ema.
Sarah ohkas sügavalt ja tõmbas poisi ühe käega enda kaissu. Nad sulgesid oma silmad ning naine tundis jällegi, kuidas pisarad hakkasid voolama mööda tema põski alla. Seekord oli tegemist õnnepisaratega, sest kõige raskem on nüüd möödas. Nüüdsest võis ainult paremini minna.
Peter ilmus elutuppa tagasi lahtilõigatud meekoogi ja piimaga. Ta jäi seisma ukselävel ning imetles oma pere diivanil istumas. Muigas hetkeks ja kõndis siis nende juurde.
"Jim, ma aitan sind," Peter istus diivanile ja pani toiduasjad diivanilauale. "Sarah, köögis on putru ja kohvi. Sa peaksid samuti midagi sööma. Kui olen Jimiga siin lõpetanud, tulen ka enne kui jaoskonda poisiga lähme,".
"Tahan vaid hetkeks siia jääda," sõnas Sarah vaikselt ja pühkis siis pisarad põselt ning silmadelt.
"Muidugi..." vastas Peter ja silitas oma naise juukseid. Haaras laualt ühe koogitüki ja sättis end Jimile veelgi lähemale, et teda paremini sööta. Nagu doktor hoiatas, ei osanud Jim korralikult ise sööki kätte võtta ja end sööta. Sellest välja õpetamine pidi olema raske ja füüsiline töö või üldsegi täiesti võimetu.
Poiss lihtsalt ei osanud ei lusikat ega kahvlit käes hoida. Ta oskas sõrmede ümber riistapuude sõlmida, kuid mitte neid käsitleda.
Peter jätkas Jimi söötmist kuni natuke koogist oli juba söödud ja piimaklaas tühi. Pühkis siis lapsesuu viimaks ning tegi tema laubale musi.
"Väga tubli!" kiitis ta veel.
Sarah nihutas end veidi eemale ja pani magava Leslie tagasi diivanile. Haaras koogialuse ja tühja klaasi ning tõusis püsti, et need tagasi kööki viia. Värisevate kätega toimetas ta söögiriistad tagasi ja jäi siis sinna veel ise einestama, seniks kuni Peter Jimiga lahkub või kuni Leslie ärkab.
Mees haaras diivanilaualt telekapuldi ja pani teleka puldist tööle.
"Ma tulen kohe tagasi. Lähen söön ise midagi,". Ta tõusis ja järgnes Sarahile kööki.
"Talle saab see väga raske olema," sõnas mees kööki sisenedes.
"Aga on see väga vajalik teda traumeerida?" küsis naine.
"On. Väga. Kui Jim tunneb Racheli ära, siis pannakse ta koos Michaeliga trellide taha. Vastasel juhul, võib Rachel jääda vabadusse ja meie elusid terroriseerida,".
"Sul on õigus. Minge käige ära. See on meie kõigi huvides,".
"Täpselt. Ma samuti ei taha Rachelit näha, aga ta peab saama selle, mida väärib,".
"Kus sina üldse teadsid, et ta siin on? Mis järve ääres täpsemalt juhtus enne, kui ma sinna jõudsin?" küsis Sarah.
"Ta helistas mulle. Ja tunnistas, et on järve ääres. Ma jooksin sinna ja nägin teda. Tema muidugi väitis, et ta tegi seda kõik minu pärast,".
Sarah pööritas silmi.
"Kättemaksuks, et sa tema maha jätsid?".
"Tundub nii!".
"Mul on temast isegi kahju, Peter...".
"Mida? Miks? Ta on meile nii palju halba teinud,".
"Ta on haige inimene. Rachel tahtis vaid sind, aga sa hoidsid temast eemale,".
"Hull on õige sõna. Kinnisidee," noogutas mees.
Sarah kehitas õlgu ja einestas edasi. Mees kallas tassi kohvi ja rüüpas seda.
"Uskumatu, et see lõpuks läbi on,".
"Lõpuks!" vastas naine.
Mõne aja pärast, kui Sarah ja Peter olid söömise lõpetanud, sättis Peter end viisakamalt riidesse. Sarah kuulis Lesliet mõne aja pärast nutmas ning kõndis siis tagasi elutuppa. Võttis lapse sülle ja kussutas teda.
"Lähete juba?" küsis ta.
"Peab minema. Oleme varsti tagasi," sõnas mees ja otsis Jimile eelmise päeva riided välja ja hakkas poissi riietama.
"Kuhu me lähme, issi?".
Sarah vaatas mehele otsa ega öelnud midagi. Peter vastas samaga ja vaatas siis poisile otsa, jopeluku üles tõmmates.
"Mul on sind vaja. Ja peale seda ei lähe enam kuhugile, kuhu sa minna ei taha," vastas mees. Mitte ühegi muu sõnata.
Jim näis segaduses, aga mida vähem ta teadis, seda parema meelega oli ta nõus oma isaga kaasa minema.
Peter haaras diivanilt veel mõned mänguasjad ja andis need Jimi kätte. Võttis poisi sülle ja sättis ta ratastooli istuma. Keeras selle välisukse suunas ja nad lehvitasid veel Sarah'le, kes jäi diivanile istudes Lesliet kussutama.
Mees aitas Jimi autosse istuma ja pani ratastooli kokku ning pagasiruumi. Istus rooli ning käivitas automootori. Lisas gaasi ja sõitis vaikselt hoovist välja teele. Teele jõudnud, lisas ta kiirus, et mõne tunniga jaoskonda jõuda.
Kolme ja poole tunni pärast oli Peter juba jaostkonna ees autot parkimas. Ta võttis süüte välja ja vaatas hetkeks tagasi Jimi poole.
"Nii, Jim.." ta köhatas. "Me lähme siia majja ja mul on vaja, et sa üritaksid mäletada ühte isikut nii hästi kui võimalik. Nii palju, kui sa suudad. Öelda, kas ta on halb või ei, eksole?". Poiss noogutas.
Mees astus autost välja ja võttis pagasiruumist ratastooli. Tegi selle uuesti lahti ja tõstis poisi sinna istuma. Pani autouksed autopuldist lukku ja lükkas siis ratastooli majja. Koridori peal tuli talle vastu peadirektor Valeri Ozinovzka.
"Härra..." Peter seisatas.
"Härra Taylor! Ma kuulsin, mis juhtus," sõnas tööandja.
"Mul kästi tulla Racheli üle vaatama," vastas Peter.
"Tean. Joe ja Mac ootavad teid ülekuulamis ruumis," noogutas Valeri. Peter hetkeks muigas ja üritas siis Jimiga tema kõrvalt lahkuda. Valeri asetas oma käe mehe õlale.
"Peter? Mul on väga hea meel, et meie prefektuuris töötab selline inimene nagu oled seda sina. Loodan, et kõik laheneb ja teie pojaga saab kõik korda,".
"Tänud, härra peadirektor. Jim jääb igavesti ratastooli, aga aitäh, et elate meie perekonnale kaasa. Kõik, mida soovin, on kurjategijad trellide taha saata ja tööle tagasi tulla,".
Valeri naeratas ja patsustas siis mehe õlga. Peter lükkas ratastooli kuni ülekuulamis ruumi ukse juurde. Koputas, mille peale Joe ukse avas.
"Tere, Peter! Tulge sisse!" sõnas ta.
Peter lükkas ratastooli kõige pealt sisse, ise aeglaselt järgi kõndides.
"Tere, Jim," lausus Rachel, üksiku laua taga istudes, käed raudades lauale toetudes.
Jim vaatas naisterahva poole ja ehmus.
"Issi?" ohkas Jim.
"Jah, Jim?".
"Ta on paha!" vastas poiss.
Rachel muigas edevalt.
"Teadsin seda..." vastas Peter, põlgus tema silmis.