"Selle pildi tegi ju... Sarahi vend Thomas. Thomas Vockstein," Peter pomises
Peter tõusis püsti ja haaras kaasa pildi, mille ta oli just hetk tagasi leidnud ning pani tühja pildialbumi tagasi sahtlisse. Ta võttis kaasa kõik ülejäänud tõendid ja suundus rahulikult majast välja enda auto poole. Käivitas selle ja sõitis koju.
Ilma tere ütlemata, asus ta kodus Sarahit otsima.
"SARAH!" karjus ta ning otsis Sarahit igalt poolt. Sarah väljas Leslie toast.
"Tasa, Peter. Leslie jäi just magama," vastas Sarah.
"Ma tahan sinuga rääkida," ütles Peter ja läks elutuppa, istus diivanile. Sarah järgnes talle ja istus oma mehe kõrvale.
"Mis lahti on?" küsis naine.
"See juhtus," ütles Peter ja võttis taskust Morton Grove majast leitud pildi.
"Need oleme ju meie," sõnas Sarah.
"Jah... ja kes selle pildi tegi?" küsis mees. "Mõtle hoolikalt,".
"Minu vend. Thomas, muidugi," naeratas naine. "Ilus pilt meist,".
"Nii ja ütle, mida tegi see pilt majas, kus hoiti Jimi?" vaatas Peter oma naist kahtlustavalt.
"Mismõttes?" Sarah oli segaduses.
"Ma leidsin selle pildi majast, kus Jimi hoiti. Elutoa sahtlist. Mida pidi tegema see pilt seal sahtlis?" Peter tõstis häält, kuid Sarah üritas teda maha rahustada.
"Kas sa arvad, et minu vend..." Sarah vaatas pilti ja siis murelikult Peterit.
"Ma ei arva midagi. Hetkel, vähemalt. Kas sa tead, kus Thomas hetkel on?" küsis Peter.
"Eem... Muidugi. Ta elab Chicagos. Üksinda. Ta on poissmees, sa tead ju seda," vastas naine.
"Anna ta number... või aadress. Ma pean tema juures ära käima," sõnas Peter.
"Kas sa arvad, et MINU vend on selle taga, mis meie pojaga juhtus? Vaevalt küll. Ära ole rumal, kallis," lausus Sarah.
"Mis sa arvad siis, kuidas see pilt MEIST selle maja sahtlisse sattus? Kas me lasime selle pildi ainult endale ilmutada?" küsis Peter. Ta oli jahmunud. Segaduses. Ta ei osanud midagi arvata. Peter teadis Sarahit perekonda, kust ta pärit oli, aga Thomas oli alati see inimene, kes ei ilmunud ei kokkutulekutele ega perekondlikele sündmustele.
"Ei lasknud. Thomas tegi selle pildi, aga ta ise lubas selle kunagi meile ilmutada. Ma ei ole kunagi seda pilti näinud," Sarah silitas aeglaselt pilti, mis endiselt tema käes oli.
"See pilt on tehtud täpselt samal päeval, kui Jim rööviti," seletas mees. "Ja kas sa tead, kes on Frederic Vockstein?".
"Frederic Vockstein... Hmm, minu vanaisa," vastas Sarah.
"Ja kas sa teadsid, et see maja kuulus sinu vanaisale, Sarah? Palun ütle, et sa ei teadnud seda," ohkas Peter.
"Loomulikult ma ei teadnud seda. Vanaisa elas alati vanaema juures. Kui vanaema suri, ei teadnud me vanaisast enam midagi. Ta küll hoidis minu isaga kontakti, aga ei öelnud kunagi, kus ta peale vanaema surma elas," seletas Sarah.
"Ja kas Thomas elas ajutiselt sinu vanaisaga?" päris Peter edasi.
"Mis küsimused need on, Peter?" Sarah tundis nagu oleks ta kurjategija ning politsei oleks teda üle kuulanud. Mingis mõttes vastas see tõele. Peter oli ju politseinik, aga sai puhkust sellest ajast peale kui Jim välja ilmus.
"Vasta mulle..."
"Eeem... Thomas tõesti hoidis vanaisaga tihedalt kontakti, aga ma ei tea, et ta oleks temaga koos elanud. Peter, see on jaburus neid süüdistada. Minu vanaisa on ammu surnud, sa ju tead seda," vastas Sarah.
"On sul Thomase numbrit?" küsis Peter.
Sarah tõusis püsti ja tõi magamistoast enda telefoni. Sirvis seal olevat telefoniraamatut ning leidis Thomase numbri.
"Siin see on... kui ta pole vahepeal numbrit vahetanud. See on kõik, mis mul on," ütles Sarah ja andis telefoni, Thomase number ees, Peteri kätte.
Peter võttis taskust enda telefoni ja trükkis Thomase numbri endale kontaktidesse. Tõusis püsti, kõndis akna juurde ja pani telefoni helistama vastavale numbrile.
"Thomas? Thomas Vockstein? Peter Taylor siin, su õemees. On sul aega rääkida? Palun ütle mulle enda aadress, ma pean sinuga rääkima nelja silma all...," rääkis Peter ning järsku asus otsima paberit ja pliiatsit, kuhu ta kirjutas üles Thomase aadressi.
Peter hääl värises Thomasega rääkides, sest ta oli peamine kahtlusalune, aga ta ei tahtnud meest ära hirmutada. Isegi, kui Thomas teadis, millest Peter temaga rääkida tahtis.
"Aitäh sulle. Ma hakkan kohe sõitma," ütles Peter ja katkestas kõne. Mees kõndis tagasi esikusse, haaras sealt enda rahakoti ning tormas minema. Sarahile head-aega ütlemata.
Peteril oli sõit ees Chicagosse, Thomas Vocksteini poole. Ta oli nii vihane, üsna kindel, et Thomas võis Jimi kadumise taga olla. Aga miks küll?!
Sõit võttis aega umbes poolteist tundi, enne kui Peter enda auto Thomase antud aadressi parklasse parkis. Ta lukustas autouksed, vaatas korraks korterit enne kui uksest sisse astus.
2. Korrus. Korter number 4. Enne koputamist, hingas Peter veel sisse ja välja.
"Peter Taylor, tore sind näha..." sõnas Thomas, kui oli ukse avanud ja seal Peterit seisma näinud.
"Sa kuradi tõbras..." Peterit valdas suur viha ja ta lajatas Thomasele rusikaga näkku. Tõstis ta uuesti püsti ja lõi teda uuesti. Krabas teda kahe käega Thomase triiksärgi kraest ja ajas ta vastu seina.
"Kuradi värdjas, mida sa mu pojaga tegid?" karjus Peter Thomase peale.
"Mis asja,..." Thomas ei suutnud korralikult rääkida. Tema nina oli veriseks löödud ning oli arvata, et teda valdas uimasus.
"Ära valeta mulle! Ütle kohe, mida sa Jimiga tegid või ma ei vastuta selle eest, mis järgmisena juhtub..." Peter hoidis Thomast nii kõvasti kinni ja põrutas tema keha mitu korda vastu seina, et noormehe pea mitu korda seina tabas.
"Jimiga? Ma ei ole talle midagi teinud..." rääkis Thomas katkendlikult, kuid Peter ei leppinud tema vastusega ja raputas teda veel kord.
"Mida tegi minu perekonna pilt sinu ja Sarahi vanaisa majas. Sellest majast leiti Jim. Minu poeg," Peter endiselt karjus tema peale.
"Vanaisa maja? Morton Groves?" küsis Thomas. "Ma elasin seal natuke aega, aga ma vannun, et elan viimased 2 aastat juba siin Chicagos,...".
"Ja kus sa enne seda elasid? 3 aastat Morton Groves?" küsis Peter.
"Ei. Enne, kui vanaisa juurde kolisin, elasin ma aastakese Washingtonis. Kas Sarah ei rääkinud sulle?" Thomase hääl oli nõrkemas.
"Ja teie vanaisa elas seal üksinda, enne kui sina sinna kolisid?"
"Lase mind lahti ja las ma seletan," Thomas oli kokku kukkumas. Peter lasi noormehe lahti ning viimane kukkus põrandale. Peter kükitas ta juurde maha.
"Räägi enne, kuni ma end enam taltsutada ei suuda," sõnas Peter ja tõmbas Thomase püsti ja vedas ta elutuppa diivanile istuma.
"Kas Jim leiti üles?" küsis Thomas. "Kas temaga on kõik korras?".
"Õnneks küll. Ütle kõik, mida sa tead," rääkis Peter ja põrnitses Thomast edasi.
Thomas mudis vaikselt enda kaela ning tegi peaga paar ringi ühele ja teisele poole.
"Selle pildi tegin tõesti mina, Peter. 14.märtsil 2010 aastal. Lubasin Sarahile, et ilmutan selle teile. Mina tõesti ei röövinud teie poega, kuidas sa küll selle peale üldse tulid..." seletas Thomas.
"Millal teie vanaisa suri?" küsis Peter.
"2014. aastal. Siis kolisin ma tema juurest ära ja maja jäi tühjaks,". "2010 leidsin Washingtonis tööd ja elasin seal aasta. 2011 aasta lõpus mind vallandati ja läksin vanaisa juurde elama. Tundus, et ta vajas mind. 2012 kuni 2014 elasin ma Morton Groves ja kui Frederic suri, tulin ma Chicagosse elama. Maja Morton Groves jäi tühjaks. Ma vannun," seletas Thomas, vahepeal õhku ahmides.
"Seega, maja on ainult viimased 2 aastat tühjana seisnud?" küsis Peter.
"Nii ma arvan. Kas sa tõesti kahtlustasid, et mina võisin Jimi kadumise taga olla?" päris Thomas.
"Kurat, mees, kui Jimi kehalt leitakse siiski sinu sõrmejäljed, oled sa surnud. Sa võisid peale vanamehe surma edukalt seal elada. Kas keegi üldse saab seda kinnitada, et sa oled viimased kaks aastat linnas elanud?" küsis Peter.
"Minu korterileping. Korter kuulub täielikult mulle," Thomas tõusis aeglaselt püsti ja liikus aeglaselt magamistoa poole. Peter järgnes talle, igaksjuhuks kui Thomas üritab põgeneda. See tähendaks, et tema oli tõesti selle taga.
"Siin see on..." Thomas võttis välja sahtlist ühe paberi. Tõestus, et tegemist oli korterilepinguga. Ostu-müügi leping 2014. Aastal.
"See ei tähenda, et sa ei võinud veel Morton Groves tegutseda," sõnas Peter lepingut silmitsedes.
"Eks tõesta ja tule siis tõenditega tagasi," lausus Thomas. "Nüüd kao minu korterist,".
Peter näitas Thomasele keskmist sõrme ja lahkus. Enne kui ta autosse istus, helises tema telefon. See oli Mac, Peteri töökaaslane.
"Kuulen," vastas Peter telefonile.
"Mac siin. Kas mäletad, ma ütlesin, et leidsime Jimi kehalt sõrmejäljed?"
"Mäletan..." rääkis Peter.
"Me tegime kindlaks, kelle sõrmejäljed need olid..."
"Olen üks suur kõrv,".
"Kellegi... Rachel Calwoodi oma. Kas see nimi ütleb sulle midagi?"
"See on minu eks-abikaasa..." Peter oli lõplikult šokeeritud.