Summer [isac elliot] eesti k.

[ xxxix ]

•.•.•Isac'i POV•.•.•

Ma kõndisin oma majani ning ei saanud peatada seda suurt naeratust mis mu suule tekkis.

Mulle nii meeldis see kohting Sarah'ga.

Talle meeldis see ka. Ilmselt. Või ta tegelikult isegi ütles seda.

Ma astusin kodu uksest sisse ning esimene küsimus oli mu ema poolt.
"Kuidas siis ikka läks. Ma eeldan et imeliselt."

"Lausa perfektselt läks." ütlesin ma talle ning läksin oma tuppa.

Hetk pärast seda kui ma oma voodini jõudsin sadas Ava kõrvulukustava müdinaga mulle tuppa sisse.

"IKKE! Jesssss. Lõpuks. OMG. Ma ei suuda, te olete nii armsad koos. Aaaahhh!!" kriiskas ta.

Ma lihtsalt lükkasin Ava toast välja ning panin ukse ta nina ees kinni.

'Oeh. Vähemalt sellega on ühel pool.'

•.•.•Sarah POV•.•.•

"Noh tere hommikust preili, mis sa sellest arvad kui me poodi läheme." küsis isa järgmisel hommikul.

"Mulle sobib. Miks siis?"

"Noh tead sa küll, toitu ostma ja kõike sellist." ütleb paps ning ulatab mulle mu dressipluusi.

Ma panen selle kiirelt omale selga ja lähen isa järel uksest välja, istun autosse ning juba me sõidamegi ostukeskuse poole.

•.•.•.•.•

"Noh mis siis sellest kohtingust sai?" küsis isa kui me toidupoodi jõudsime.

"Tegite kõike seda huvitavat värki kah? Tead sa küll. See musi-musi ja-" kuid ta ei jõudnud lõpetada kuna ma panin oma käe ta suu ette.

"Vait issi! Ning ei. Me ei teinud!!" sisisesin ma talle ning vaatasin enda ümber ega keegi ei kuulnud seda.

Järsku tundsin ma midagi märga oma käel.
Isa oli mu kätt lakkunud ning nüüd naeratas kavalalt.

"Ma mõnikord päriselt arvan et sa oled täiesti laps kohe." ohkan ma ning me mõlemad jätkame oma shopingut.

•.•.•.•.•

"Kuule Sarah, mul on sulle ühed halvad uudised. Ja palun proovi mitte üle reageerida." ütles isa kui me sõitsime poest tagasi.

"Noh ma kuulan."

"Seega. Ma sain oma ajutiselt töökohalt teada, et minu töö aeg on varsti otsas. Ning see tähendab, et me peame ilmselt tagasi Eestisse kolima. Aga mitte koheselt, meil on veel natukene aega." ütles isa ning ma tundsin nagu mu maailm oleks just kokku varisenud.

"O-okei. S-seega see tähendab et ma ilmselt ei s-saa enam Isac'iga kokku?" kokutasin ma.

"Selles osas ei oska ma sulle midagi kahjuks öelda."

"M-ma arvan, et mul on natukene aega vaja. Järele mõtlemiseks. Ja ma pean sellest Isac'ile ka teatama. M-ma lihtsalt lähen oma tuppa. Eks?" ütlen ma isale ning astun autost välja kuna me oleme juba koju jõudnud.

'See ei ole võimalik. Just siis kui kõik hakkas hästi minema. Mina ja Isac käisime kohtingul. Ma tunnen ennast nagu ma oleksin seitsmendas taevas. Ja siis tuleb isa selliste uudistega.'

'Aga mina teda süüdistada ei saa. Ma ju teadsin et mingi hetk peame me tagasi Eestisse minema. Ja sellega kaasnes loomulikult palju asju.'

'Ma ei tea kas ma suudan seda. Isac on mulle väga meeldima hakanud. Aga septembris hakkab jälle kool. Ning üle poole suvest on juba möödas. Ma ei suuda. Lihtsalt ei suuda.'

Nende mõtetega hakkasid mul pisarad voolama.
Ma olin šokis. Kas elu jälle vihkab mind?

TEATE MISSUGUSED UUDISED MUL TEILE ON?? Järgmise paari nädala jooksul saab see raamat läbi.
Kahju, eks?
Ma isegi ei tea mida öelda.
Ikkagist suur suur aitäh kõigile lugejatele ja inimestele kes on mulle motivatsiooni andnud.

Ning ma kavatsen selle raamatu lisada ühte kirjandusvõistlusesse. Seega selle kohta saate ka varsti uudiseid.

Karoline