[ xxiii ]

271 33 7
                                    

•.•.•Emma POV•.•.•

Ma olen oma hotellitoas.
Üksinda.
Ema arvas et ma olen juba piisavalt iseseisev, et üksinda oma ruum saada.

Mul on nii igav.

Ma olen jõudnud oma kohvri juba enamvähem lahti pakkida niiet mul ei ole midagi teha ka.

Mina ja Rudolf oleme kõrvuti tubades ning meil on ühendav uks.
Kavatsen vaadata mis ta teeb.

Avan vaikselt ukse meie tubade vahel, kuid ma ei näe kedagi.

Kuulen vannitoast vee häält ning eeldan et ta on duši all.
Rudolf on ka muidu üksinda toas.
Ma istun ta voodile ning võtan oma telefoni välja.

Mina ja Rudolf saime üksteise parimateks sõpradeks selle aja jooksul kui me need paar päeva hotellis oleme olnud.

Ma lähen Twitterisse ning vaatan esimesena Sarah postitusi.

Iga õhtune "Head ööd!" ja paar tweet'i Isac'i kohta.
Tavakas.

Kuulen kuidas vannitoas vee vulin lõpeb ja Rudolfi hääl vaikselt ümiseb midagi.

Ma panen ise Twitterisse uue postituse.

•.•.•

@|emmamumm tweeted:

Lõpuks Hispaanias.
Viie tärni hotell = 😍😍

•.•.•

Vannitoa uks avanes ning seal tuli välja Rudolf.
Teda katmas ainult rätik mis kavatses kohe ära kukkuda.

[ma paneks pildi aga lapsed *khm khm* te teate kes te olete... hakkaks kritiseerima..]

'TA ON SIX-PACK! Mida asja. Totally bae!' Kihutavad mõtted mul peas ringi, nagu ralliautod.

Ma punastan ja vaatan maha.
"Ee. M-ma.. Umm.. E-ei teadnud et sa niiviisi O-oled.." kokutan ma.

"Ei.. Ehh.. kõik on korras." ütles Rudolf ning naeratas.

Kuidas ma tean, et ta naeratas? Ma vaatasin üles ja mul hakkas peaaegu suust ila tilkuma.

'OMG. Kus ta küll seda aega leiab et nii palju trenni teha?'

"Kas.. sa näed midagi mis sulle.. meeldib?" küsib Rudolf, natuke kavala tooniga nagu teades, et ma ilastan nagu koer.

Ta pani käed risti rinnale ja ma nägin kuidas tal musklid pingule läksid.
Ma ausalt ei suutnud kõrvale vaadata.

[Karoline kus su elu on?]

"Ehm. Ei.. tähendab.... ma olen paremat näinud." vaidlen ma vastu.

"Ja ja, kindlalt oled." ütleb ta ning kõnnib tagasi vannituppa.

"Väga ennast täis või mis?" hõikan ma talle veel järgi.
Kuulen vaid naeru vannitoast ning ta väljub uuesti, nüüd on ta juba riides.

Kahjuks.

Või hoopis õnneks?

Tal on seljas meresinine maika ja tumesinised, peaaegu mustad, korvpalli shortsid. Jalas valged Vansid.

Summer [isac elliot] eesti k.Where stories live. Discover now