Summer [isac elliot] eesti k.

[ xxxviii ]

[Ma ei taha siin kedagi ära tappa aga te saite nigunii juba kreepsu. Pm on mul telefon katki ning ma prgu kirjutasin selle osa oma ema vanas Samsungis. Keegi tundke mulle kaasa. Igatahes, siin on uus osa.]

[Uuendus: Ma sain omale uue telefoni ja nüüd ma kirjutan seda siit edasi. Igatahes.]

•.•.•Sarah POV•.•.•

"Aga nüüd? " küsisin ma kannatamatult Isac'i käest.

"Oota nüüd hetk." Vastas ta mulle.

Kuulasin mõned sekundid auto vaikset põrinat ning küsisin taas.

"Aga nüüd?"

Kuulsin kuidas Isac vaikselt naeris ning siis mulle ütles.

"Jah, nüüd oleme me kohal."

Selle peale ma kilkasin ning üritasin juba paela silmade eest ära võtta.

"Eieieieiei nii ei saa ikka!" hüüdis Isac vaikselt.

Lõpetasin ning jäin liikumatult istuma.

Keegi tegi minust vasakul ukse lahti ja võttis mul käest kinni. Ma tundsin kohe ära kelle kätt ma hoidsin. Ikke.

"Tule nüüd." ütles ta ning võttis mind sülle.

"Kus me oleme Ikke? Kuhu sa mind viid?" küsisin kui kuulsin vaikset mere kohinat.

Isac ei lausunud midagi.

"Ikke?"

Ma ei saanud vastust aga ta hoiab mind ikka süles.

"Võid nüüd silmad lahti teha." sosistas ta mulle kõrva ning ma võpatasin.

Tundsin kuidas mu kontsad kergelt liiva sisse vajusid ning pael mu silmade pealt kadus.

Ma sain vaid vaikse ohke välja poetada.

See on nii ilus.

"Ikkeeeee. Sa ei oleks pidanud. Aitäh!" ülesin ma talle sosinal.

"Sinu jaoks võin ma kõike teha." lisas ta ning kallistas mind seljatagant, toetades oma lõuga minu õla peale.

Ma punatasin. Jälle. Ma ilmselt ei lõpetagi punastamist kunagi.

"Kas me läheme?" küsib Isac ning võtab mul käest kinni.

"Mhm" suudan ma vaid pomiseda, ikka veel imestuses olles selle koha ilust.

Nimelt oli Isac mind randa toonud. Veepiirist paarkümmend meetrit eemal oli liivale laotatud üks tekk.
Teki peal oli toit ning padjad. Ümber teki olid laotatud põlevad küünlad ning paar lille.

"Kas te võtaksite istet kaunis neiu?" ütleb Isac imeliku häälega.

"Hea meelega mu lahke härra." vastan ma naerdes ja tekile istudes.

Isac istus minu kõrvale ja ulatas mulle küpsiseid.
Me kumbki ei öelnud midagi, aga ma arvan et me ei pidanudki midagi ütlema. See kõik oli väga ilus ja rahulik.

•.•.•.•.•

"Ma loodan et sul oli täna lõbus." ütles Isac kui me minu koju jõudsime.

"Loomulikult oli. See oli lausa imeline. Aitäh Ikke!" vastasin ma talle ning ma nägin kuidas ta põsed kergelt roosakaks muutusid.

"Võib-olla kordame seda millalgi?" pakkus ta välja ja vaatas mulle otsa.

"Ikka!"

"Seega.. head ööd Sarah?"

"Head ööd Ikke!" ütlesin ma ning tegin talle väikese põsemusi.

Ma astusin esikusse ning nägin hetkeks kuidas Isac mu ukse ees seisis, suur naeratus näol.

Ma võtsin kontsakingad jalast ja kõndisin esikust edasi kööki ning köögist edasi elutuppa.

Isa oli elutoas diivanil ning vaatas telekat. Telekas käis praegu mingi spordimäng ning ma ei hakanud teda segama, teades kui tähtis see tema arvates on.

Hiilisin trepist üles ja lipsasin oma tuppa.

'Ahhh kui rõõmus ma praegu olen. Ma käisin oma iidoliga kohtingul. Tegelikult on ta nüüd mu sõber mitte iidol vist. Me saame ju nii hästi läbi.'

Ma keksisin rõõmust mööda oma tuba ringi ning tegin oma väikest tantsu.
Ma pole tükk aega kohe nii nii õnnelik olnud.

Kui ma lõpuks natukenegi maha rahunesin, vahetasin ma riided ning läksin magama.

'Ma juba ootan minu ja Ikke järgmist kohtingut.'

•.•.•.•.•.•.•.•.•.•

Ma loodan et te veel surnud pole. Igatahes. Uut osa ei tule veel niipea. Vist.

Vabandust, et see osa nii kohutavalt lühike on.

Karoline out.