Summer [isac elliot] eesti k.

[ xxvi ]

[Oot. Kas eelmine osa oli juba 25. või? Mida asja?
Siin siis jälle uuendus sellest kuidas Emmal ja Rudolfil Hispaanias läheb.]

•.•.•Rudolf'i POV•.•.•

Ma suudlesin teda.

Ma päriselt suudlesin Emmat.

Ma olen terve päeva ainult naeratanud.
Isegi ema juba kahtlustab et ma olen hulluks läinud.

Ma olen oma hotellitoas. Ning Emma on enda omas.

Huvitav mis ta sellest arvas. Äkki ma ikka ei meeldi talle? Äkki see kõik juhtus lihtsalt hetkes?

Ei, ära mõtle nii. Ta ju suudles vastu.

Me peaksime kohtingule minema. Aga kuhu?

Ideed tekivad ning ma kirjutan need kõik üles.

Täna.

•.•.•Emma POV•.•.•

Mina ja Rudolf suudlesime.

Eeeeekkk!!

Ma pean kohe sellest Sarah'le rääkima.
Võtan öökapilt oma telefoni ja helistan Sarah'le.

•.•[kõne]•.•

Tsauuu Saraahhh!!

Hei Emma, miks nii energiline?

Mina. Ja. Rudolf. Suudlesime!! Aaaaahh!

Päriselt? Kui tore! Vaata et sa mind teie pulma kutsud!

Saraahhh!! Eiii. Me ei ole isegi kohtingul veel käinud.
Äkki ta ei taha minna?

Ei Emma!
Kindlasti tahab. Ära nüüd noruta. Okei kuule ma peaks minema nüüd! Tsauka! Helistame mõni teinegi kord!

Okiii! Tsauka!

•.•[]•.•

Ma ohkasin. Me ei ole üksteist nüüd juba päev otsa näinud. Äkki meie vahel on nüüd kõik imelik?
Mis siis saab?

Mina ja Rudolf oleme head sõbrad. Kui see üks suudlus selle ära rikkus..
Ma ütlen seda ausalt, ma natuke kardan.

Kuulsin koputust ukselt. Läksin seda avama.
Ma lihtsalt loodan et see on Rudolf. Mitte mu ema.

Avan ukse ja ohkan vaikselt.
See on Rudolf.

"Hei, võin ma sisse tulla." küsib ta.

"Jah jah, tule ikka." ütlen ma Rudolfile ja teen ukse täiesti lahti.

Ta kõnnib sisse ning me läheme istume väikesele diivanile hotelli toa nurgas.

"Eee noh.. Emma sa meeldid mulle, kohe väga palju. Niiet ma tahtsin küsida... Kas sa tahaksid.. minuga kohtingule tulla, näiteks täna?" ütleb Rudolf vaikselt. Punastades ning minu poole vaadates.

Ma olen sõnatu. Kas ma meeldin talle.

"Ee.. noh sa ei pea kui sa ei taha." lausub ta, tõuseb püsti ning kõnnib pea norus ukse poole.

'Oota mis. Miks ta ära läheb!?'

Ma mõistan et ma olin lihtsalt vait ja nägin välja nagu kala.

"Ei."

"Mis sa ütlesid." küsib Rudolf ümber pöörates väga pettunult.

"Ei, ära mine. Ma tulen sinuga kohtingule." ütlen ma talle naeratades ning püsti tõustes.

Ta naeratab nii suurelt et ma näen kuidas ta praegu särab.

"Aitäh, täna kell seitse palun ole valmis." ütleb ta mind kallistades.

"Okei, mis riietus?"

"Pidulik!" jõuab ta veel hõisata. Ning juba ta on läinud.

Naeratan omaette.

Ma lähen Rudolfiga kohtingule.

•.•.•.•.•.•.•.•.•.•

Ehhhhhhhh... jah.

Karoline out.