Summer [isac elliot] eesti k.

[ xxix ]

•.•.•Sarah POV•.•.•

Avan oma silmad päikese peale mis mulle näkku paistab.

Vaatan ringi.

'Kus kurat ma olen?' jõuan ma juba paanitseda.

"Heiiii Saraaaahh!" karjub Ava ning tõmbab mul teki pealt ära.

Loomulikult kukun ma tänu sellele suure kolinaga diivanilt maha.

"Hommikust idioot!" kisan ma talle.

"Noh hommikust Sarah. Su isa helistas mu emale et ta jääb veel nädalaks Eestisse mingite sõpradega niiet me saame nädal ega koos olla ja lahedaid asju teha!!" kriiskas Ava ning keksis mööda tuba ringi nagu mingi 5 aastane laps.

"Mhmmmm. Kas sa võid nüüd vait jääda ning ma võin edasi magada?" vingun ma, kuna ma olen väga väsinud tegelikult.

"Aga Isac teeb pannkooke.." ütleb Ava ning keksib ukse poole.

"Oootaaaa!!" kähisen ma.

Isac'i pannkoogid on nii head et sure või ära.
Aga nagu see ongi tegelikult kõik mida ta süüa teha oskab niiet, jamh.

Ma jõuan rekord ajaga omale mingid riided selga toppida ning trepist alla kukkuda, otse Isac'i otsa loomulikult.

'Kuidas muidu? Kui sa trepist alla kukud ning sa ei puutu kokku väga ilusa noore soomlasest lauljaga siis kas sa saad seda trepist alla kukkumiseks lugeda?'

Ta hoiab mul õlgadest kinni et ma veel hullemini kuskilt alla ei lendaks.

"Sarah ma tahak-"

"Tulge nüüd siia tuvikesed!! Pannkoogid jahtuvad ära." segab Ava vahele.

Ma punastan. 'Ava kas sa ei leidnud mõnda paremat aega kui seda karjuda?'

"Kas ta on alati nii lärmakas?" küsin ma Isac'ilt kui me kööki kõnnime.

"Mitte eriti. Võib-olla ainult siis kui ta fangirlib" vastab Isac õlgu kehitades ning köögilaua taha istudes.

Me sööme pannkoogid ära ning ma lähen riideid vahetama.

Alles nüüd ma mõistan kui imelik ma võisin välja näha.

Roosad sokid, kollane pikkade varrukatega särk ning heleroosad dressid.
'Iuuuuu.'

Panin jalga mustad retuusid ning selga oma tantsutrenni logoga valge dressika. Seal all oli mul valge maika ning jalas olid mustad Adidase tossud.

Nüüd kui ma ei näe enam välja nagu troll, olen ma valmis Isac'iga stuudiosse minema.

•.•.•.•.•

Isac laulis veel viimased sõnad oma uuele laulule ning kõndis mikrofoni juurest eemale.

Kui see helimees talle märku andis, et ta võib ruumist välja tulla, jooksis ta kohe välja ning kallistas mind.

Loomulikult kallistasin ma vastu, sest kes ei tahaks kallistada Isac Elliot Lundenit?

[ilmselt vahtramahl & roosamuffin 😑]

"Mis sa arvasid sellest?" küsib Isac, olles väga elevil.

"See on imeline. Kindlasti saab sellest üks suur hitt!" avaldan ma talle oma arvamuse ning Isac ainult naeratab veel suuremalt.

"Kuule. Kui ma trepist kukkusin ja sulle otsa lendasin, mis sa mulle öelda tahtsid?" küsisin ma Isac'ilt kuna ma ei suutnud millegile muule mõelda peale selle.

Isac'i naeratus kaob hetkeks ning ta vastab. "Eee. Ei midagi. Pole tähtis, kas sa sööma tahad minna?" vastab Isac mulle natuke närviliselt.

Ma praegu ignoreerin seda aga ma saan kunagi teada!

"Okei!" ütlen ma talle naeratades ning oma telefoni laadimast võttes.

"Läheme kuhugi kohvikusse. Ma tahan caramel latte't." Pakun ma välja.

Isac ainult noogutab ning pakib oma asjad kokku.

•.•.•.•.•

Isac on kuidagi väga vaikne olnud terve see aeg kui me kohvikus olime. Äkki tal juhtus midagi?

'Kas ma tegin midagi valesti?'

"Hei kuule ma peaks minema. Mul just meenus paar asja mis ma pean kodus tegema." vabandas Isac ning tõusis lauast.

'Ma olen nii segaduses??'

"Okei. Tšau Isac!" ütlen ma talle.

"Nägemist Sarah!" kostub ta vaikne pobin ning juba ta on läinud.

'Mul on kohe vaja Avaga rääkida. Isac käitub väga imelikult! Ma ilmselt tegin jälle midagi valesti ning rikkusin kõik ära. Mhhhhhh..'

•.•.•Isac'i POV•.•.•

Ma astun koduuksest sisse ning esimese asjana tuleb mulle vastu mu ema.

"Hei Ikke! Kuidas sul stuudios läks. Sa näed väsinud välja. Mine puhka. Ma hõikan kui õhtusöök valmis on." seletab ema mulle ning lükkab mind enda toa poole.

Ma kõnnin lohisevate sammudega trepist üles oma tuppa.

Viskan vaikse mütsatusega oma koti toa nurka ning istun voodile.

"Miks ma seda tegin. Nüüd ta kindlasti arvab et ma ei taha temaga koos olla ja kõike seda." sosistan ma iseendale.

"Mis sa tegid?" küsib Ava, pead ukse vahelt sisse pistes.
Ma ehmatan ja kukun peaaegu voodilt alla.

"Noh räägi. Tavaliselt sa ei ole nii masenduses." pressib Ava.

"Noh mina ja Sarah olime kohvikus ja kõik oli hästi ning ma lihtsalt tulin ära. Ma tundsin ennast kuidagi nii imelikult. Aga heas mõttes imelikult. Ma ei tea mis mul arus oli. Ma jätsin ta lihtsalt sinna üksinda." seletan ma Avale.

"Awwww, sa muretsed Sarah pärast. Ta meeldib sulle!" itsitab Ava.

"Me oleme parimad sõbrad, loomulikult ma muretsen. Ma tegelikult ei tea mida ma teeks ilma Sarah'ta."

"Sa meeldid Sarah'le ning Sarah meeldib sulle. Kuidas te seda ei näe? Täiesti kasutu on seda rääkida kui keegi ei kuula!!" vastab Ava ning marsib mu toast välja.

'Kas tõesti?'

•.•.•.•.•.•.•.•.•.•

Noh see osa tuli siis 818 sõna.
Ma loodan et teile meeldis.

Mul on nii palju plaane selle raamatu jaoks. Kahjuks ei saa kõiki teoks teha.

Karoline out.

Aaa muuseas ma nagu täna olin mingi mega paanikahoogudega ja ma põhimõtteliselt suren siin vene keele kodutöö alla ära niiet elu on ilus.

Baiii!