Summer [isac elliot] eesti k.

[ xviii ]

Nii. Ennem kui me alustame, on "STORYTIME KAROLINEGA 19 SEPTEMBER 2017". Ma olen haige eks, palavikus ja nohu-köha aga mul on vaja maksta koolis mingi asi. Ma muidu annaks väikesele õele kaasa selle raha aga ta on liiga titt et see mu klassijuhatajale viia. Nii ma siis lähen, palavikuga kooli. Kõigepealt jääb mul buss hiljaks, kuna miks mitte? Kui ma lõpuks kooli jõuan ning õpetajate toa poole kõnnin, näen mina (koos vahtramahl / mustmustikas ) et klassijuhataja lihtsalt kõnnib mu nina eest minema kuhugi direktori kabinetti. Siis me ootame. Terve vahetunni!! Marie (ehk^^) läheb matemaatikasse kuid mina jään ikka sinna ootama. Lõpuks, mingi kümne miljardi aasta pärast saan ma Reevaga (klassijuhataja) kokku. Hakkan maksma ja Oh sa imet. Tal pole vahetusraha mulle anda.
Niiviisi me kõnnime mööda kooli ringi. Reeva annab kõige pealt oma klassile tunnitöö. Mina räägin samal ajal inglise keele õpetajaga sellest, millal ma saaksin järeltööle tulla. Nüüd läheme Reevaga matemaatika klassi juurde. Ta kutsub klassivanema (Cindella) minu juurde. Ja tuleb välja et kellegil pole vahetusraha. Lõppude lõpuks saan ma oma 13.50€ tagasi ja elu on ilus.
Kui ma bussist maha tulin nägin ma oma maleva kaaslast Mari-Liisi. Tuleb välja et me mõlemad oleme haiged, tulime just koolist ja läheme koju..

The End

•.•.•Sarah POV•.•.•

Ma ärkasin mingi vaikse sahina peale. Avasin ühe silma ja mulle vaatas vastu kaks šokolaadi-pruuni silma.

Ma võpatasin ning kukkusin peaaegu voodist maha.
Tegelikult ma ilmselt olekski kukkunud kui Isac poleks mu pihast kinni hoidnud.

Ma punastasin ning nägin välja nagu tuletõrje auto. Ma luban!

"Hommikust Sarah!" kõlas Isac'i hääl natuke kähedalt.

'OMG see oli nii kuum. Ma sulan, mind pole enam olemas.' tuhisesid mõtted mu peas ringi.

Ma punastasin ja vastasin talle "Tere hommikust Isac."
Ma vaatasin kõikjale mujale peale Isac'i. Praegu tundus mulle väga huvitav mu käevõru mille ma unustasin eile ära võtta.

"Su isa käis siin ja tegi pilte. Ma ärkasin selle peale üles." ütles Isac imeliku naeratusega, nagu talle oleks see meeldinud.

"Eiiiiiiiiiiieiiiiii!" vingusin ma, ning surusin oma näo padja sisse.
'Nii piinlik! Kuidas sa võisid Paps!?'

Isac lihtsalt naeris minu üle.

"Kuidas sa ennast tunned? Mingit palaviku ega midagi ei ole?" küsis Isac.

"Ma tunnen ennast hästi. Ma isegi unustasin ära et ma üldse haige olin." vastasin ma talle.

Me pikutasime veel mitu minutit minu voodi peal vaikuses.

"Mul on kõht tühi... ma tahan süüa." Vingusin ma taas.
"No läheme siis kööki. Ma võin süüa teha." pakkus Isac välja.

"Oot. Mul on vaja ennem paar asja teha." Ma hüppasin voodist välja ja lõdisesin. Miks nii külm on!

Kõndisin vannituppa ja tegin.. tüdrukute asju.
Siis pesin hambad ära ja läksin välja.
Isac istus voodi peal ja üritas midagi oma juustega teha.
Pole kindel mida aga sellest ei tulnud midagi välja.

Kui ta lõpuks enamvähem rahul oli kõndisin ma temast mööda ja tegin ta juuksed uuesti sassi.

"Hei!! Kuule! Sa veel maksad!"

Naeratasin üle õla ja läksin oma riidekapi juurde.
Tõmbasin välja roosad Adidase dressid ja panin need selga.

'Loomulikult vetsus te pervod. Ma ei hakka Isac'i ees riietuma.'

Kohe kui ma vetsu ukse lahti tegin, haaras Isac mind ja lükkas mu voodile pikali.

'Ta näeb nii hea välja selle vaatenurga alt.'

Ma punastasin. Jälle. Ja vaatasin Isac'i poole.
Ta kõndis aeglaselt voodile lähemale.
Mul jooksid peast läbi mustmiljon asja mis võiks praegu juhtuda.

Aga mu mõtteid segati kui Isac mind kõdistama hakkas.

"Ei!! Isac!! Hahahahahha- Lõpe- hahaha -ta!!"
Ma siplesin voodi peal ja naersin.

"Ainult siis kui sa lubad et sa ei tee enam nii." kostusid Isac'i tingimused.

"Mina, Sara- hahah. Luban et ma ei aja su juuk- hahahaha -seid enam sassi!" kilkasin ma kui ta ikka veel mind kõdistas.

Järsku ta lõpetas ja tõmbas mu püsti.

Ning jälle, nagu deja vu.
Lendasin ma talle otsa. 'Ta peaks ikka oma jõuga arvestama.'
Kuid seekord ta hoopis kallistas mind ja toetas oma pea, minu pea peale.

Nii oli tegelikult päris mõnus.

"Läheme sööma mul on kõht tühi." ütlesin ma.

'Einoh. Pidid ikka momendi ära rikkuma!' Pahandasin ma iseendaga.

•.•.•.•.•

"Sa päriselt ei taha rohkem?" küsis Isac. Proovides juba kuuendat pannkooki mu taldrikule panna.

"EII!! Isac aitab!" vingusin ma.  "Söö ise. Ma ei jaksa rohkem!"

"Ise tead." ning ta toppis omale selle pannkoogi tervenisti suhu.

"Ew. Lauakombed Isac!" ütlesin ma ära vaadates.

Ta lihtsalt üritas mulle naeratada kuid ebaõnnestus selles.

Ma ohkasin valjult ja viisin oma nõud kraanikaussi.
"Nagu mingi kuueaastane oled või?"

"Ei, kuueteist-aastane." ütles ta mulle väga uhkelt.

"Oi Juudas küll. Kuidas ma teda ikka veel välja kannatan." pobisesin ma Eesti keeles.

Isac vaatas mulle otsa. Nagu teades mis ma ütlesin.
Ma raputasin oma pead ja panin nõud pesumasinasse.
Isac on ikka nii lapsik. Aga see on nunnu.

•.•.•.•.•.•.•.•.•

See osa on nüüd siin. Mul pole midagi selle kohta öelda. Äkki teil on?

Vote & Comment!

Karoline

Ps. Ma kirjutasin selle STORYTIME KAROLINEGA bussis olles kui ma samal päeval  (ehk täna 19.09.17) koolist koju läksin.