Summer [isac elliot] eesti k.

[ xv ]

[See osa on mega fluffy minuarvates]

•.•.•Sarah POV•.•.•

Mida?

Kuidas?

Jälle?

Jooksid küsimused mul peast läbi. Isac naeratas ja ulatas mulle käe. Loomulikult ma võtsin tal käest kinni ja ta tõmbas mind püsti.

Natuke tugevamini kui vaja oleks olnud, niiet ma lendasin vastu tema rindkere.

Ise näost punane ja piinlikkust tundes, lasin ma Isac'i käest lahti ja astusin sammu tagasi.
Köhatasin korra ja vaatasin talle otsa.

"...ee hei!" tuli minu suust kähin.

'Pagan küll hääl, kas sa ei leidnud paremat aega millal ära minna?' kirusin ma mõtetes oma kohutavat häält.

"Hei! Mis su häälega juhtus? Ega sa ometi haige pole?" küsis Isac murelikult.

"Ei ei. Mul on kõik korras." kähisesin ma talle vastuseks.

Isac pööras oma pilgu minu korvi.

"Jäätis? Kui sul on kurk haige?" ning ta vaatas mulle uuesti otsa.

Ma noogutasin ning hakkasin juba ära minema kui mulle meenus.

'KOMMID!'

"Hei kuule Isac!" Ma pöörasin taas ringi. "Ega sa ei tea kus siin kommilett on?" vaatasin ma talle küsivalt otsa, oma pead natuke paremale kallutades.

"Ikka ma tean. Ma elan siin. Sellega seoses, kus sina elad? Ma eeldan et siin lähedal kuna. Tead küll, sa oled selles poes?" ütles Isac.

"Mhm. Ma elan Ikkerö tänaval, maja 5"

[selline aadress ei eksiteeri kusagil maailmas. vist?]

Isac'i näost paistis üllatus. Kuid see kadus kiirelt.
"Tule, kommilett on siinpool." ning ta võttis mul käest kinni.

Me läksime läbi tee ja kohvi vahe kust ma haarasin kaasa ühe paki apelsini teed oma kurgu jaoks.

Mingil moel jõudsime me kommi vahesse kus mul hakkas suust vett jooksma.

Nii.
Palju.
Kommi.

Ma võtsin paar pakki kummikomme ja ühe paki marmelaadi. Miks mitte, see on nii hea.
Arvutasin natuke, kui palju raha mul järgi jääb ja otsustasin et ma võtan veel paki küpsiseid.

Isac seisis samal ajal minu kõrval nagu kivikuju.

'What? Tüdrukutel on süüa vaja!'

Ma vaatasin talle otsa ning mul oli tunne nagu ta oleks mingi nõiduse alt välja tulnud.

Isac raputas oma pead korraks ning siis oma perfektset naeratust minu poole välgutades, tiris ta mu kassade poole.

•.•.•.•.•

Ma maksin ära ja toppisin kõik asjad seljakotti mille ma kodust kaasa haaranud olin.

Isac oli pidevalt minu kõrval. Vahepeal tõmbas ta omale kapuutsi pähe, et keegi teda ära ei tunneks.

Ta nägi nii nunnu välja kui ta üritas oma juukseid korda teha pärast seda kui ma temalt kiirelt kapuutsi peast tõmbasin.

'Poisid ja nende juuksed.' Ohkasin ma.

Isegi tüdrukuid ei huvita juuksed nii palju. Nagu paned patsi ja valmis. Mitte mingit geelitamist, lakitamist, vahatamist ega midagi.

Tõmbasin omale koti selga ja hakkasin kõndima kui järsku tundsin ma väsimust. Ma haarasin Isac'i dressika varukast, et mitte pikali kukkuda.