Summer [isac elliot] eesti k.

[ xlii ]

•.•.•Isac'i POV•.•.•

Sarah💜: Isac ma tean et sa ei taha minuga rääkida aga asi on tõsine. Ma lahkun nädala pärast. Palun vabandust...

•.•.•

'Halb, väga halb.'

Ma lugesin seda sõnumit ning mul hakkas süda rinnus peksma. 'Mul on nii vähe aega kõige selle jaoks mida ma plaaninud olen..'

"Tuleb vist ennast lihtsalt kätte võtta ja talle seda öelda..." pomisen ma vaikselt endale. Vahetasin riided ja kammisin juuksed ära kuna ma nägin päris räsitud välja. See on see mida stress sinuga teeb.

"Tsau mamma, ma käin Sarah juures, räägin temaga... Ma üritan enne õhtusööki koju jõuda." hüüdsin ma ning läksin õue, Sarah poole.

'Nii. Hinga sügavalt sisse ja välja ning koputa.'

Uksele tuli vastu Sarah isa, ta vaatas mulle otsa ja ütles, et ma ootaks ukse taga.

'Ma ei arva, et see midagi head tähendaks..'

Vaid mõne hetke pärast ilmus uksele Sarah, juuksed veidike sassis ja natuke pettunud näoga.

'Ma ei oleks pidanud karjuma ta peale.. lihtsalt see ajas mind närvi et kõik hea võetakse mult kohe ära. Ugh ei oleks tohtinud karjuda.' mõtlesin ma, samal ajal Sarah't silmitsedes.

"Ee hei. Vaata Sarah, ma ei tea kuidas ma seda sulle seletada, aga ma mõtlesin.." ma ei saanud oma lauset lõpetada kuna Sarah segas vahele.

"Mõtlesid, et läheks minuga lahku kuna siis on parem. Ma teadsin seda." ohkas Sarah ja oli valmis juba ust mu näo ees kinni lajatama.

"Ei, ei EI. Mitte midagi sellist. Palun kuula mind ära."

Sarah kahtles hetkeks ja lõi ukse mu nina ees kinni.
Hetke pärast tuli ta uuesti välja ning tal oli käes dressikas ja jalas tossud.

"Läheme kuhugi kaugemale."

•.•.•.•.•

Me istume mõlemad mänguväljaku kiikudel ning meie vahel on imelik vaikus.

"Seega. Mis sa tahtsid?" küsis Sarah.

"Vaata. Kuna sa lähed varsti ära, ma tahtsin, et me saaks seda vähest aega mis meil on, hästi veeta. Aga mul oli plaanimiseks natuke aega vaja ja ma ilmselt reageerisin üle. Ma ei tahtnud su peale karjuda.. Palun vabandust."
Iga lausega läheb mu hääl aina vaiksemaks.

Sarah tõuseb kiigelt püsti ja kõnnib minu ette. Hetkega kallistab ta mind ja sosistab vaikselt "Vabandus vastu võetud. Aitäh!"

Ma ei suuda peatada suurt naeratust mis mu suule tekib. "Tule lähme nüüd. Ma tahan sulle midagi näidata aga ennem me peame mul kodust läbi käima." sosistan ma talle ning tõusen püsti. Sarah kõnnib vaikselt minu kõrval ning ta tundub oma mõtetes olevat.

Ma haaran vaikselt tema käest kinni ning tõmban ta vastu oma külge. Selle peale vaatab Sarah maha ning punastab. "Näedsa, seal ongi see ilus naeratus." ütlen ma talle, mille peale hakkab ta veel suuremini naeratama kuid siiski üritab seda peita.

Ma tirin teda käest ning me jookseme mu maja ette. Ma viipan talle näpuga, et ta sisse ei tuleks ning ootaks. Ise ma jooksen tuppa ning haaran kaasa oma tühja seljakoti. 

"Mamma, ma lähen Sarah'ga välja. Kas sa aitaksid mul asju pakkida, mul on natuke kiire."

"Ikka kallis. Vaata võta see." Mamma annab mulle väikese koti kus sees on igasuguseid asju. Ma vaatan tema poole imelikult. "Ema teab alati." ütleb ta ning lehvitab mulle kui ma tagasi õue lähen.

  •.•.•.•.•  

Mina ja Sarah oleme jõudnud väikese mäe otsa. See asub meie kodule lähimais metsas. Natukene näeb ka Helsingi kõrgemaid ehitisi.

"Mis sul seal kotis on?" küsib Sarah.

"Kõik vajalik." vastan ma lühidalt.

Ma võtan kotist välja kaks väikest tekki, ühe panen ma istumiseks maha ning teise laotan sinna kõrvale et pärast see ümber võtta. Ma võtan välja ka karbi erinevate marjadega, pudeli vett ning mõned küpsised.

Sarah vaatab kõike pealt ning naeratab natuke. 

Ma viipan talle et ta tuleks istuks minu juurde. Sarah tuleb ja ma panen teki meile mõlemale ümber. Sarah toetab oma pea minu õlale ning me jääme vaikusesse istuma.

"Palun ära mõtle väga selle peale, et sa ära lähed. Naudime kõike nii kaua kuni saame, eks?" pomisen ma.

"Ma üritan mitte mõelda."

Järsku hakkab Helsingist paistma ilutulestikku.

"Kas see on kah sinu plaanitud?" küsib Sarah itsitades.

"Ee, jah... ei. Aga väga hea ajastus." ütlen ma ning me mõlemad naerame.

Niiviisi möödub enamust meie õhtut, naerdes ning üksteisega aega veetes.

  •.•.•.•.•.•.•.•.• 

Mul on väga kahju. See on kõik mida ma öelda saan. Järgmine osa tuleb kah varsti. (Ma olen kaotanud kõik oma motivatsiooni selle raamatu suhtes seega viimased osad tulevad väga lühikesed ning palju hullema kvaliteediga kui kõik eelnevad.)