Summer [isac elliot] eesti k.

[ xliii ]

•.•.•Sarah POV•.•.•

Me jõudsime just sadama parklasse papaga. Isac on koos meiega, ta läheb hiljem taksoga tagasi koju.

Ma meenutan veel natuke seda õhtut kui mina ja Isac koos mäel istusime. See oli tore.

"Sarah oled sa päriselt okei?" küsib papa vaikselt.

Ma noogutan ning hoian natuke kõvemini Ikke käest kinni.

"Papa, ma lähen Isac'iga natukeseks välja. Kutsu mind tagasi kui on aeg laeva minna." Papa noogutab ning lehvitab natuke kui ma Ikkega välja astun.

Mina ja Isac kõnnime parklas käsikäes ringi. Ta sosistab pidevalt midagi head ning see paneb mind naeratama. Isac märkab midagi ning hakkab mind sinnapoole tirima.

"Oota nüüd." kilkan ma kui Isac veel kiiremini jooksma hakkab.

Isac naerab kah. "Noh tempo, tempo, tempo!"

Me peatume täpselt kai äärel.
Kui ma astuks veel kaks sammu kukuks ma vette.

"Sarah, sa oled kõige parem asi mis minuga kunagi juhtunud on. Ma üldse ei taha et sa läheksid." lausub Isac ning tõmbab mind talle natukene lähemale.

"Ega mina ka ei taha minna, aga mida me saame teha. Elu on lihtsalt selline." ohkan ma.

Mina ja Isac seisame kail ning oleme koos. Meid segab mu telefonihelin.

•.•.•.•.• 

"Jah?"

"Paari minuti pärast saab laeva minna, palun tulge tagasi." ütleb papa.

"Okei papa." ohkan ma, ning panen kõne kinni.

•.•.•.•.• 

"Sa juba tead mida ma ütlema hakkan eks?"

Isac noogutab ning me longime tagasi auto poole. Järsku Isac peatub.

"Kas kõik on k-" Ma ei saa isegi oma lauset lõpetada kui mu nägu on Isac'i omast vaid mõne millimeetri kaugusel.

Ma ei suuda isegi mõelda punastamisele, ainult Isac'i silmadele ja huultele mis on peaaegu minu omade vastas.

Kõik juhtus nii kiiresti. Tema huuled puutusid minu omasid ning maailm lihtsalt kadus meie ümbert.

"Ma ei taha et sa läheksid." sosistab Isac kui me jälle päris maailmasse naaseme.

"Ma ei taha ka minna..." sõnan ma ning teen väikese pausi et ma kohe nutma ei hakkaks "Kas sa saad mulle lubada, et sa mind ei unusta? Kuna ma ei suudaks sind kunagi unustada."

Isac noogutab ning kallistab mind tugevalt. "Ega ma ei saaks kunagi oma esimest armastust unustada."

Selle peale hakkan ma nutma. Ma ei saa niiviisi olla.
"K-kas sa mõtled s-seda päriselt?" kokutan ma.

"Jah."
Ning meie huuled on taas teineteise vastas, seekord lühemalt kui ennem.

Me longime aeglaselt auto poole, üksteisel käest kinni hoides.
Isac avab mulle ukse ning sosistab vaikselt.
"Helista mulle kohe kui sa koju jõuad."

"Ja, ikka."

Isac paneb ukse minu järel kinni ning lehvitab mulle kui papa laeva poole sõitma hakkab.

Ma lehvitan talle vastu ning varsti kaob ta mu vaateväljast.

Me käime pileti ja ID kontrollist läbi ning sõidame laeva sisse.

•.•.•.•.•

Astun koduuksest sisse ning kohe tuleb suur nostalgia laks. Noh kaua ma seal Soomes ikka olin.. mingi paar kuud ainult.. ja nii palju asju juhtus sellise aja jooksul.

Kukutan kõik oma kotid koridori maha ning ruttan oma tuppa.
Haaran telefoni ning helistan Isac'ile.

•.•.•.•.•

"Tsau! Jõudsid ilusasti koju?"

"Jõudsin küll. Natuke väsinud olen..."

"Pikk raske päev oli ju" ohkab Isac.

"Seda küll.. ma juba igatsen sind."

"Mina sind ka.. nii väga."

"...millal-... millal me jälle üksteist näeks?"

"Ma veel ei tea. Aga ma üritan võimalikult kiiresti midagi korraldada."

"Ei sa ei.. ei pea väga kiiresti midagi tegema. Lihtsalt luba et me kohtume taas?"

"Ma luban."

"..."

Mina ja Isac ei ütle päris tükk aega midagi.
Lihtsalt kuulame üksteise hingamist.

"Ma.. pean lõpetama kahjuks. Aga ma helistan sulle kui ma taas vaba aega leian. Sobib?"

"Jah.. nägemist."

"Nägemist."

•.•.•.•.•.•.•.•.•.•

SEEE
RAAAAMAAATT
OONN
LÕPUKSSSSS
LÄBIIIIII

Ma ei oska midagi siia lõppu öelda. Aitäh lugemast? Tnx et votesite? Loodan et meeldis?

FYI järge ei tule. Seega, mõelge ise mis edasi saab.

Näeme jälle..
Seniseks.. kõik minu poolt.

Signing out,
Karoline.