Summer [isac elliot] eesti k.

[ xli ]

[PALUN ÄRGE AJAGE MING HARGI OTSA. PALUN VABANDUST. 1 KUU. VABANDUST VABANDUST. Ma ausalt kahtlen kas sellel lool veel on aktiivseid lugejaid.. *õlakehitus*]

•.•.•Sarah POV•.•.•

[sõnumid]

Sarah💜: Isac?

Sarah💜: Ikke? Palun võta mu kõned vastu.

Sarah💜: Kas me saaksime rääkida?

Sarah💜: Vabandust, et ma varem ei öelnud. Kas sa oled mu peale väga pahane?

Isac luges neid sõnumeid. Ta nägi neid. Miks ta ei vasta?

Sarah💜: Isac, saame millalgi kokku. Palun. Räägime.

•.•.•

Ta ignoreerib. Lihtsalt ignoreerib. Ta teab ju, et mul on teda vaja.

Ohkan ning panen telefoni öökapile.

Ronides voodilt maha jääb mu pilk peatuma rõdu uksel. Või täpsemini, mis toimub teisel pool klaasi.

Isac on oma toas, kõnnib ringi ja pakib vist? Kuhu ta läheb?

Äkki läheb minu pärast?

Ajan need mõtted kiiresti peast välja ning suundun alumisele korrusele. Sealt vaatab mulle vastu isa, näol sünge pilk.

"Issi? Kas midagi on viga?"

"Mh. Noh.. ma juhtusin kuulma et sinu ja Isac'i vahel ei ole suhted just eriti.. korras. Eriti pärast seda kui sa ütlesid talle et me tagasi Eestisse läheme..."

"Kust sa seda veel kuulsid?" pärisin ma.

"Ah pole tähtis. Tule siia." ütles ta ning sirutas oma käed minu poole, kallistuseks.

Kallistasin teda vastu ning ei suutnud peatada neid pisaraid mis mööda mu põski vaikselt alla voolasid.

"Sshhh. Kõik saab korda, milleks meil see tänapäeva tehnoloogia on siis. Saate üksteisega ikka suhelda ju?" ütles paps natuke naljaga.

"Mhm... kas me saaks kahekesi täna kuhugi minna. Teadsa, isa ja tütre vaheline?" pomisesin ma ta särgi sisse.

"Ikka. Kuhu sa minna tahaksid?"

"Heureka teaduskeskus? Maitea. Mingi tore koht?"

"Noh lähme siis. Aga enne vaheta riided ära. Ei tahaks öösärgi väel linna minna." ütles isa naerdes.

Ma naersin temaga kaasa, punastasin ja lippasin kiirelt oma tuppa tagasi.

•.•.•.•.•

"Kuidas sa julged seda öelda!?" ohkas isa üllatunult.

"Kust tuli sul see jultumus öelda, et sinu jäätis on parem kui minu oma?" kordas ta taas.

Ma ainult irvitasin ning sõin oma jäätist edasi.

Mina ja paps olime just lõpetanud meie tänase 'lõbusa' päeva. Ning kuidas muud moodi seda paremini teha kui jäätisega.

Kõndisime vaikselt läbi pargi ja nautisime loojuvat päikest.

"Seega. Ma unustasin hommikul sulle seda öelda... aga me peame lahkuma nädala pärast." pomises isa ja vaatas minu poole.

"Aa.. okei."

"Sulle sobib?" küsis ta üllatunult, arvates juba et ma hakkan nutma või midagi sellist.

"Ei noh. Kuidagi peab ju edasi liikuma." vastasin ma talle ning kehitasin õlgu.

•.•.•.•.•

Sarah💜: Isac ma tean et sa ei taha minuga rääkida aga asi on tõsine. Ma lahkun nädala pärast. Palun vabandust...

•.•.•.•.•.•.•.•.•.•

Seeegaaaaa. Jah.

Bai.

Karoline out.