Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

46. osa

Ma olen tuhandeid kordi mõelnud, et enam segasemaks kogu see lugu enam minna ei saa, kuid ma olen alati eksinud ja ilmselt teen seda ka edaspidi. Ma vist ei suuda enam midagi uskuda, sest see, mida ma kuulen ei osutu tõeks, vaid kõigest selle pisikeseks killukeseks kogu selles jamas. Ükshaaval jõuavad need killud minuni, kuid terviku moodustamine on veel kaugel.

Ma kuulen teisi oma ümber midagi ärevalt rääkimas, kuid nende sõnad ei jõua minuni. Ma seisan inimeste keskel, kuid tunnen nagu oleksin siin üksinda. Ma vaatan neid, kuid mu mõtted ei ulatu nendeni. Ma oleksin nagu võõras.

„Claire?“ kostub minuni Lucase hääl, kuid see ei tuleks nagu siit toast, vaid kusagilt kaugemalt.

Noormees seisab minu ees ja vaatab mind murelikult. Vastan tema pilgule, kuid midagi enamat ma ei suuda. Ma ei suuda avada suud, et öelda, kuidas ma end tunnen. Ma lihtsalt seisan ja vaatan teda ning vaikin.

Michael trügib lähemale ning seisatab Lucase kõrval. Nad vahetavad pilke ja hirm peegeldub nende silmades. Nad kardavad minu pärast.

„Claire, kuidas sa end tunned?“ küsib Michael ning puudutab mu kätt.

Ma isegi ei võpata selle peale nagu ma tavaliselt teeksin. Ma seisan ja vaatan teda, lausumata sõnagi.

Nad kõik jõllitavad mind ja ma tunnen nagu mind oleks ümber piiratud. Kuus inimest, kellele ma ei suuda midagi öelda. Kõik toas viibijad on minu liitlased, aga praegu tunnen nagu oleksin ümbritsetud vaenlastest. Kõik on nii valesti.

„Claire, ütle midagi, palun,“ lasusub Lucas ning paanika tema hääles ei jää kellelegi märkamatuks.

Ma ei suuda. Selle asemel rändab minu pilk Mirandale, kes Tyleri kõrval seistes, on näost kahvatuks muutunud. Neiu silmis on selge hirm. Ta vaatab mulle otsa, huuled veidi paokil ning näib soovivat, et ma ütleksin midagi ja see kummaline olukord lõpeks.

„Anna andeks,“ ütlen hääletatult talle ja kõigile teistele. „Andke andeks.“

„Claire,“ lausub Lucas anuvalt ning tema rohelised silmad vaatavad mind pingsalt. „Tee lihtsalt suu lahti.“

Ma raputan nõrgalt pead. Seda ma suudan, aga enamat mitte.

„Lucas,“ pomiseb Michael, kuid vaatab mulle endiselt otsa. „Asi on hapu,“ lausub ta ning murdosa sekundiks ajab see mind muigama.

„Ma tean,“ vastab too vaikselt. „Võib-olla...“ sõnab ta mõtlikult ja vahetab Tyleriga kiire pilgu.

„Ma tegelen sellega,“ lausub Tyler koheselt ning heites minu poole uuriva pilgu, lahkub ta toast.

Viie inimese pilgud on minul ja ma ootan, kes järgmisena midagi ütleb. Tean ainult seda, et mina see ei ole.

„Mis tal on?“ küsib Sebastian hetke pärast ja tean, et see pole mulle mõeldud.

Vastuseks on hetkeline vaikus, mille katkestab Michael. „Vapustus,“ sõnab ta napilt.

Isegi mina vaatan teda kerge segaduses pilguga. Vapustus? Kas sellest, et sain teada, et kõik need aastad olen ma oma sünnipäeva valel ajal tähistanud? Mitte viisteist, vaid kaheksateist aprill.

Uks läheb lahti, enne kui keegi midagi lisada jõuab ja Tyler on tagasi. Noormehe pilgus on halvasti varjatud ärevus. Ta noogutab Lucase küsiva pilgu peale.

Kergitan kulmu, kuid küsimused ei taha endiselt üle mu huulte libiseda. Ma jään lihtsalt teiste peale lootma.

Tuleb välja, et nad ei peagi midagi küsima. Nad mõistavad Tylerit sõnadeta ja mina olen toa ainus loll. See isegi ei hämmasta mind enam. Ainult veidi. Ma arvasin, et Sebastian, Erin ja Miranda on samasuguses seisus nagu mina, kuid tuleb välja, et mitte. Ainult mina otsin veel tõde.