Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

7. osa

Ma leian end suurest ruumist, istudes muuseas põrandal. Minu kõrval seisab Lucas ja silmitseb mind murelikult või vähemalt ta teeskleb, et on murelik. Tegelikult arvan ma, et ta naerab minu üle. Sisimas. Ja millegi tõttu ei taha ta seda välja näidata. See on mulle uus.

Kuulen teda vaikselt ohkamas. „Claire, kas sa tuleksid palun püsti?“ sõnab ta ja tajun ta hääles kannatamatust.

Tema kahjuks pole mul kuhugi kiiret ja istun põrandal edasi. Alles nüüd märkan inimesi meist möödumas, samal ajal heites mulle imelike pilke. Ei, inimesed on vale sõna. Ma ei tea, kes need roheliste silmadega...isikud on, aga inimesed nad pole. Vähemalt mitte selle kõige otsemas tähenduses. Üks neist tuleb meile lähemale ja pärib Lucaselt vaikselt midagi. Lucas noogutab ja heidab siis pilgu minu poole.

„Claire, me peame minema nüüd,“ lausub Lucas tõsiselt.

Ta kortsutab kulmu, kui ma temast välja ei tee ja jätkan nende isikute jõllitamist. Mõned neist kiirustavad minema, kui märkavad, et ma neid vaatan. Teised seevastu seisavad ja vaatavad vastu.

„Kas sa tead, et see on ebaviisakas?“ kuulen Lucase sosinat ja noormees istub minu kõrvale.

„Mul on ükskõik,“ vastan vaikselt.

Lucas turtsatab. „Mul on ükskõik, et sul on ükskõik, aga me peame nüüd minema.“

Raputan pead. „Mina ei tule kuhugi.“

Noormees naeratab ja tõuseb püsti. „Mul on ükskõik, et sa vastu vaidled. Sa tuled ikkagi.“

Enne, kui ma aru saan, mis toimub, on ta mu püsti tõmmanud ning siis vaatab ta mulle muiates otsa. Silmitsen teda pahaselt, kuid ei istu tagasi põrandale. Avastan, et püsti seistes saan ma paremini neid isikuid vaadata.

Kahjuks ei saa ma seda kaua teha. Lucas võtab kärsitult mu käest kinni ja peaaegu tirib mu kuhugi poole. Ega ma ei tee talle seda kergeks ja üritan vastu hakkata, kuid see on lootusetu. Viimaks peatub ta suure valge ukse ees ja paistab kõhklevat. Ta hoiab mul endiselt käest kinni, tõenäoliselt kartes, et muidu lasen ma jalga.

„Kas me sisse ei lähegi?“ pärin sarkastiliselt. „Selleks ma ju siin olengi.“

Lucas kehitab õlgu ja pomiseb:“Ise tead.“

Hetk hiljem koputab ta uksele ja astub sisse tirides mind enda järel. Ruum on suur, kuid sisutuselt on see üsna tühi. Akna all on kirjutuslaud, tool ning nendest mõne meetri kaugusel on valge diivan. Seinad, põrand ja lagi olid valged ja kõik see tekitas minus imeliku tunde. Kirjutuslaua taga istub sama mees, keda ma koos Lucasega paar päeva tagasi nägin. Joseph. Mind nähes ta naeratab ja näitab, et ma istuksin diivanile.

Ma ei liigu paigast ja seisan endiselt Lucase kõrval. Tajun, kuidas noormees vaatab mind etteheitvalt, kuid ei tee sellest väljagi ja seisan edasi. Ent Josephi näol püsib endiselt naeratus.

„Hästi,“ lausub ta. „Ma näen, et Lucasel oli õigus.“

Kergitan kulmu, kuid ei lausu sõnagi. Muidugi huvitab mind, mis siin toimub ja mida Joseph siis lõppude lõpuks tahab, kuid mingil põhjusel ei taha ma sellest praegu midagi teada. Lucas on mind suutnud juba parajalt närvi ajada, et mul pole tuju enam kellegi käsku kuulata.

„Claire?“ sõnab Joseph rahulikult.

Kergitan veelkord kulmu, kuid olen vait.

Kuulen Lucast enda kõrval sügavalt ohkamas ja hetke pärast tirib ta mind diivani poole. Heidan talle pahase pilgu, kuid olen sunnitud istuma. Noormees istub minu kõrvale.

„Väga hea,“ kuulen Josephi enesekindlalt häält. „Ehk nüüd võime alustada?“

Ma ei reageeri tema lausele mitte millegagi, kuid Lucas noogutab.

„Niisiis, Claire, millal sa meid esimest korda nägid?“

Põrnitsen Josephit ja mees naeratab mulle lahkelt. Või vähemalt teeskleb, et ta on lahke. Lucas müksab mind, tahtes ilmselgelt, et ma vastaksin, kuid ma olen vait.

„Claire?“ Tajun Josephi hääles vaevumärgatavat ärritust, mida ta varjata püüab.

„Ammu,“ vastan viimaks ja näen kohe, et Joseph pole vastusega rahul.

Ta vaatab mind ainiti oma roheliste silmadega, kuni mu huulilt lipsab viimaks talle sobib vastus.

„Väga hea,“ sõnab ta. „Oleme viimaks kuhugi jõudnud.“

„Kas tõesti?“ lausun sarkastiliselt ja Joseph kergitab kulmu.

„Keegi on veidi ninakas,“ sõnab ta ja pilgutab mulle silma. „Mõnikord tuleb ninakus kahjuks,“ lisab ta hääletoonil, mis tekitab minus külmavärinaid.

Avan just suu, et talle midagi vastata, kuid Lucas jõuab minust ette. „Kas sa mitte ei pidanud talle kõigest rääkima, mitte hirmutama?“ küsib ta mehelt ja üritab mulle julgustavalt naeratada.

Joseph noogutab Lucase suunas tunnustavalt. „Õige,“ sõnab ta. Seejärel pöördub ta minu poole. „Claire, sa oled väga eriline,“ lausub ta ja naeratab hetkeks. Tahan midagi sarkastilist öelda, kuid Joseph jätkab. „Kuid ära arva, et sa oled see kõige erilisem ja sulle on kõik lubatud. Sinu ninakusega ei lepi meist keegi.“

Lucas minu kõrval köhatab. „Joseph, palun ära hirmuta teda,“ sõnab ta tõsiselt ja üritab minu pilku püüda. Eiran teda ja keskendun Josephile.

„Sul on jälle õigus,“ ütleb mees rahulikult,“ kuid ta peab teadma, et edaspidi peab ta tagasi tõmbama. „Kas mõistad?“ pärib ta ja vaatab mulle otsa.

Noogutan kiiresti ja tunnen kerget ärevust. Olen mõistnud, et kogu see asi hirmutab mind. Eelkõige Joseph muidugi. Kui ma teda esimene kord kohtasin, siis arvasin, et ta on kõigest üks vanamees, kes ei tee kellelegi liiga, kuid nüüd olen selles kahtlema hakkanud. Viisist, kuidas ta minuga rääkis, võis nii mõndagi välja lugeda.

Vaatan uuesti Josephi poole, kui kuulen ta mühatust.

„Aeg hakkab otsa saama,“ sõnab ta, pilk kellal. „Preili on hullem, kui ma arvasin. „Ära üritagi vastu vaielda,“ teatab ta, kui Lucas avab suu, et midagi öelda,“ see olid ju sina, kes ütles, et Claire on täiesti võimatu ja sa ei mõista teda.“

Pööran pilgu Lucasele ja seekord on see tema, kes minu pilku väldib. Vaatan taas Josephit, kes kortsutab kulmu.

„Nii, Lucas, sina lähed temaga kaasa ja oled temaga koos päeva lõpuni. Ehk õnnestub mul õhtul läbi tulla,“ annab ta käsu.

„Aga...“ üritab Lucas vastu vaielda.

„Ära muretse, ma annan Amandale käsu sulle see anda,“ vastab Joseph ja ma jään teda mõistmatult vaatama.

Lucas tõuseb püsti ja ootab, et mina sama teeksin, kuid ma ei taha. Jään oma kohale ja silmitsen Josephilt küsivalt, lootes lõpuks midagigi, teada saada.

Ent mees raputab pead. „Mina oleksin sulle rääkinud, aga sina...“ Ta ei lõpeta lauset. „Mine nüüd Lucasega kaasa, „ sõnab ta.

Vastutahtmist teengi seda ja lähen sõnatult Lucase järel. Enne ukse sulgumist kuulen meest kellegagi rääkimas, kuid olen veendunud, et ruum on tühi.

Lucas jääb ukse taga seisma. „See on natuke ebameeldiv,“ sõnab ta, enne kui mind taas pimedus haarab.

Kui silmad viimaks avan, olen koolis, aknalaua juures ja Maya istub minu kõrval. Pilgutan silmi ja vaatan ringi, otsides Lucas, kuid ei näe kedagi.

„Kas kõik on korras?“ kuulen Maya küsimust ja noogutan.

Kõik on arusaamatum, kui enne.