Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

33. osa

Vaatan jahmunult otsa inimesele, kes ei peaks siin olema. Ta peaks olema, kurat-teab-kus, aga mitte mingil juhul seisma siin Josephi kõrval. Ma pole teda mitu kuud näinud ja nüüd ta ilmub välja kõige ebaloogilisemas kohas. Ma aiman, et kusagil on mingi seos, millest ma paraku mitte midagi teada ei taha.

„Tere, kullake,“ lausub mu ema, käitudes nii nagu ta poleks meid isaga paari kuu eest maha jätnud.

Ma eiran teda, kui ta mulle lähemale astub ja käed välja sirutab, soovides mind ilmselgelt kallistada. Kõnnin kabineti teise otsa ning silmitsen teda jäiselt. Ta on oma juukseid värvinud. Tumepruunide asemel on need nüüd mustad ning pikemad, kui ma teda viimati nägin. See pole ainus muutus. Tema sinised silmad on muutunud rohelisteks. Need on täpselt sama tooni, mis Lucasel ning nad on minu omadest veidi erksamad.

Mul on palju küsimusi, kuid ma ei taha vastuseid temalt kuulda. Ma ei taha kuulda tema nii öelda „lugu“.

„Kas sa tead, milline isa oli, kui sa ära läksid?“ küsin ning vaatan talle otse silma.“Kas sa tead, et ta on praegu samasugune?“

Mu ema noogutab ning vaatab siis maha. „Ma ei tahtnud, aga ma pidin,“ lausub ta nii vaikselt, et ma vaevu kuulen teda.

„Kas keegi sundis sind selleks?“ pärin ning iga sõnaga valjeneb mu hääl. „Alati on teine võimalus,“ lisan süüdistavalt.

Ema raputab pead. „Alati mitte,“ sõnab ta nukralt.

„Mul ükskõik,“ teatan selle peale,“ ma lähen siit ära.“

Nüüd avab Joseph esimest korda suu. „Claire, sa ei saa veel ära minna. Sa pead meid kuulama,“ lausub mees tungivalt.

Kergitan kulmu. „Kas tõesti?“

Mõlemad noogutavad. „On veel palju, mida sa ei tea,“ lausub mu ema ning vaatab Josephi poole.

„Claire, ära süüdista oma ema,“ ütleb mees. „Ta tegi seda, et sind päästa,“ püüab mees mulle selgitada.

Ent ma ei kuula teda, sest keegi on minust olulisem. „Aga mu isa? Kas keegi talle ka mõtles?“ pärin süüdistavalt ja vaatan mõlemale otsa.

Mu ema lööb pilgu maha. „Ma ei arvanud, et see talle nii mõjub,“ pomiseb ta.

„Sa vist ei tunne teda üldse,“ lausun ärritunult. „Ta armastas...armastab sind ülekõige ja ta ei suuda leppida mõttega, et sina teda mitte,“ selgitan talle vihaselt. „Ma ei tea, kas see kunagi muutub.“

„Palun, ärme räägime temast praegu,“ anub ema ja vaatab mulle otsa. „Meil on tähtsamatki...“

„Kas sa tahad öelda, et mu isa ei ole tähtis?“ küsin peaaegu karjudes. „Kas sa teda üldse kunagi armastasid?“

„Claire, meil ei ole selleks praegu aega,“ sekkub Joseph vahele. „Su ema peab sulle midagi rääkima.“

„Lase käia,“ ütlen ükskõikselt ja keeran neile selja. „Ma kuulan.“

„Claire...“ kuulen ema anuvat häält, kuid ma ignoreerin seda.

„Nagu te ütlesite, siis meil pole palju aega, seega hakkage rääkima,“ tuletan neile meelde.

Järgmisel hetkel kuulen Josephi köhatust ning mu ema hakkab rääkima. „Ma ei lahkunud teie juurest vabatahtlikult,“ alustab ta. „See oli selleks, et sind kaitsta.“

„Kui sa ainult sellest räägid, siis ma lähen ära,“ ähvardan teda. „Seega asu kiiremas korras asja kallale.“

„Nagu sa juba aru saanud oled, siis sa pole päris tavaline inimene. Seda pole mina ka, pole kunagi olnudki,“ räägib ema. „Võib-olla poleks ma kunagi pidanud su isa kohtama,“ jõuab ta veel lisada, enne kui ma end järsult ümber pööran.