Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

17. osa

Minu ees seisab kahekümnedates aastates noormees ja ma tean kohe, et see on tema. See, kes mu nii öelda röövis ja lubas mulle kõik ära rääkida. Tema heledad juuksed on sättitud täiuslikku soengusse ning ta huulil väreleb mänglev naeratus. Kuid kõige olulisemad on tema silmad. Kui Lucasel, Josephil ja teistele nende sugustel on need erkrohelised, siis temal on need palju tuhmimad. Just nagu...Ahh, ma ei teagi, aga mulle tundub see natuke kummalisena.

„Mida teie siin teete?“ pärin järsult ning märkan, et nii mõnedki õpilased on meid vaatama jäänud.

Järeldan, et teda nad erinevalt Lucasest näevad ja ma ei tea, mis selle põhjus võib olla.

Noormees kergitab kulmu. „Kas sul polegi mind hea meel näha?“ küsib ta muiates. „Ma lootsin, et on.“

Keegi on liiga enesekindel ja see pole hea. Vist.

„Mida te siin teete?“ küsin jäiselt, eirates tema eelmisi sõnu.

Ma ei tea, miks ma teda teietan, kuid ma ei suuda talle sina öelda. Järeldan, et ma olen viisakas inimene. Tema kohta ei saa sama öelda.

Selle asemel, et mulle vastata, vaatab ta hoopis ringi ning lehvitab kaugemal seisvatele tüdrukutele, kes silmitsevad mind ilmselge kadedusega. Asi on ilmselt selles, et see tüüp mõjub siin koridoris kuidagi kohatuna. Ilmselgelt on ta meist palju vanem ning tema riietuski on teistsugune, kui mõelda minu klassivendade peale, kes kannavad pusasid ja teksaseid, mis paistavad ikka hetk alla vajuvat. See kutt siin, kannab tumedat pintsakut ning lihtsaid sirglõikelisi teksapükse ning jalas tunduvad tal olevat päris kallid kingad. Seega pole ime, miks ta minu klassiõdedelt ning teistelt koolikaaslastelt nii palju tähelepanu saab.

Ainult, et tema on siin koos minuga, kuigi tundub, et ma olen enam-vähem ainus, kes tema vastu mingit huvi üles ei näita. Vähemalt mitte sellist huvi nagu teised.

„Hmm..“ lausub ta tagasi minu poole pöördudes,“ et siis, mida ma siin teen, küsid sa?“ nendib ta mõtlikult. „Hea küsimus,“ märgib noormees ning jätkab. „Ma arvan, et mul hakkas igav ja ma mõtlesin, et võiksin...khm sind vaatama tulla.“

„See ei kõla eriti veenvalt,“ märgin teravamalt, kui ma plaanisin.

Noormees naeratab kergelt ning noogutab. „Ma nõustun sinuga.“

Kergitan kulmu ning pärin siis:“ Sellisel juhul, mida sa teed siin?“

Hetkeks lähevad kuti silmad särama ning need on peaaegu samasugused nagu Lucasel, kuid see kestab ainult mõne sekundi. „Ja siit see tuli,“ teatab ta muiates. „Sa ütlesid sina!“

Pööritan silmi. „See oli viga, mida ma enam ei tee.“

Noormees pilgutab mulle silma. „Eks vaatame seda,“ toob ta kuuldavale ning kortsutab siis kulmu. „Kangelane Lucas on kusagil läheduses,“ pomiseb ta pahuralt. „Näeme veel, Claire,“ lisab ta ning järgmisel hetkel mõtlen, et ta haihtub lihtsalt õhku nagu Lucas, kuid ei.

Ta kõnnib hoogsal sammul koridori lõppu, naeratades samal ajal umbes kümnele erinevale tüdrukule ning kaob seejärel minu vaateväljast.

Kui ma end ringi pööran, seisan silmitsi tüdrukutekambaga, kes jõllitavad mind ebaviisakalt. Tessa on loomulikult kõige ees.

„Kuidas sa sellist kutti tead?“ nõuab ta minult vastust ning ülejäänud tüdrukud noogutavad ägedalt.

Turtsatan. Hea küsimus. Kümme punkti, Tessa!

„Ei teagi,“ vastan muiates. „Ta hakkas ise rääkima,“ lisan ning naudin nende jahmunud näoilmeid, enne kui ära kõnnin.

Kunstitunni ajal on mul aega mõelda sellele tüübile. Ta tundub normaalsem, kui ma arvasin. Kuid ehk on see ainult näiliselt nii. Võib-olla plaanib ta mind hoopis tappa ja tema eest Lucas mind valvama peabki. Või on asi vastupidi, ehk hoiab tema mul silma peal ja Lucas tahab mind tappa? Ma ei suuda otsustada, kumb variant võiks õige olla. Lucas võib mulle vabalt mingit jama ajada ja mina usun teda sinisilmselt...või siis rohesilmselt. Ausalt öeldes tundub see tüüp mulle palju rohkem usaldusväärsem. Ta pole kordagi oma jutuga keerutanud, lihtsalt talle ei anta aega, et ta saaks mulle tõtt rääkida. Lucas ei anna...See muudab asja veelgi kahtlasemaks.