Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

27. osa

Lucase põsel on kriimustus, mis ei paista olevat tõsine, tema tumedad juuksed on sassis ning pluusi üks varrukas on veidi rebenenud, kuid ta naeratab mulle. Järelikult on kõik hästi.

Kuid, kui ta rääkima hakkab, väriseb ta hääl vaevukuuldavalt. „Claire, ma mõtlesin...“ alustab ta, kuid jäi siis vait. „Ma arvasin...“ proovib ta uuesti, kuid ohkab siis.

Järgmisel hetkel aitab ta mu püsti ja kallistab mind tugevalt. Veidi üllatunult emban teda vastu ning ma tunnen end väga hästi. Kõik mured on justkui minema pühitud.

„Ee...Lucas,“ pomisen viimaks kohmetult, kui kallistus on liialt pikale veninud,“ äkki sa laseksid mu lahti? Mul on vaja hingata ka.“

Noormees turtsatab, kuid ei täida mu palvet. „Küll sa pärast hingad,“ lausub ta ning tema eelnevast häälevärinast, pole märkigi.

„Laibad ei hinga,“ märgin silmi pööritades.

Lucas hakkab irvitama, kuid laseb mind siiski lahti. „Sa huumorimeel on vahepealse ajaga kõvasti paranenud,“ tähendab ta mulle otsa vaadates.

Ma ei naera selle peale, sest viimaks meenub mulle, et ma peaksin teadma, mis äsja juhtus. Kes minut tuppa tuli ja talismani võttis? Ja kas tema on seotud ka sellega, et Lucas siin viibis? Kus paganama kohas me üldse oleme?

Kui ma Lucasele uuesti otsa vaatan, märkan, et ka tema on tunduvalt tõsisem, kui mõni hetk tagasi. Noormehe kulm on kortsus ja tema ilme on pingul.

„Claire, ära hakka,“ alustab ta hoiatavalt, kui ma avan suu, et midagi küsida.

Jõllitan teda pahaselt. „Mul on õigus kõigest kuulda,“ teatan valjult,“ aga kõigepealt tahan ma koju tagasi minna,“ lisan ringi vaadates.

Noormees ohkab sügavalt ning silmitseb mind ja mulle ei märkamata ebakindlus tema silmis. „Ma pole kindel, kas me pääseme siit ära,“ lausub ta aeglaselt.

Ma keeldun uskumast, mida ma äsja kuulsin. Sunnin end rahulikuks ja pärin:“ Miks sa nii arvad?“

Lucas muigab mõrult. „Ma olen proovinud siit ära saada, alates hetkest, mil mind siia toodi,“ nendib ta ning kortsutab kulmu.

Ma jätan talle vastamata, kuid ma arvan, et ta saab mu pettunud ilme järgi aru, millest ma mõtlen. Selle asemel vaatan ma ruumis ringi, kuigi tegelikult pole siin midagi vaadata. Toa seinad on kollakad, kuigi nähtavasti olid need kunagi valged. Nurgas on kolme jalaga tool, mis arvatavasti ei peaks vastu, kui ma sellele istuma peaks. Teises seina otsas on luitunud madrats, kus tõenäoliselt Lucas öösel magas ning sisustuse koha pealt on see kõik. Katkisest toolist veidi kaugemal on pisike aken, millel on ees trellid ja kust paistab kõigest killuke taevast, ei midagi enamat. Otseloomulikult on sel ruumil ka uks, kuid sellel puudub link ja nähtvavasti üritas Lucas seda juba maha lüüa ning minul poleks mõtet proovida. Seega mingit loogilist põgenemisteed meil pole. Kuid on ka ebaloogiline.

„Äkki koos minuga see õnnestub,“ sõnan kõhklevalt, vastades viimaks talle.

Noormees pööritab silmi. „Muidugi, sina oled meil nii eriline, et sinuga õnnestub kõik,“ lausub ta pilkavalt, kuid vakatab siis järsult. „Pool sellest on tõsi,“ nendib ta veidi pahuralt. Kuid lisab kiiresti:“ Sellegipoolest, ei usu ma, et see õnnestub.“

Selleks ajaks on minu näol naeratus. „Proovida ju tasub,“ teatan rõõmsalt ning kõnnin tema kõrvale.

Lucas pööritab taas silmi, kuid võtab siiski minu käest kinni.

Samal hetkel, kui meie käed puudutavad teineteist, on midagi juhtumas. Mu silmad vajuvad automaatselt kinni, kuid tuule asemel, mis mulle koos Lucasega hmm...käest kinni hoides, harjumuseks on saanud, tunnen ma hoopis, et ma langen kuhugi. Ma langen ja langen, tundes samal ajal, kuidas Lucas tugevasti mu kätt pigistab ning loetud sekundite pärast silmi avades, leian ma end tuttavast kohast. Seekord pole ma seal üksinda ning see üllatab mind.