Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

24. osa

Seisame selles liiga valges ruumis ja oleme tõenäoliselt Josephi ukse taga. Tõmban oma käe tema peost ära ning vaatan teda küsivalt.

„Kui sa oled valmis, siis koputa ise,“ teatab Lucas ootamatult.

Kortsutan kulmu ja tunnen kerget paanikat. „Kas sa ei tulegi sisse?“ pärin veidi närviliselt, sest ma pole valmis Josephiga kahekesi jääma.

Noormees muigab mõrult. „Ma pole kindel, kas ta mind näha tahabki,“ selgitab ta vaikselt.

Kergitan kulmu. „Mida sa siis tegid?“ küsin ja muigan kergelt.

Lucas jääb tõsiseks. „Mitte mina ei teinud, vaid sina,“ ütleb ta keerutamata.

Panen käed puusa ja vaatan teda solvunult. „Alati olen mina süüdi jah,“ nendin kibedalt. „Sina ei tee kunagi midagi.“

Poiss kehitab õlgu. „Enamasti teed seda ikkagi sina,“ lausub ta rahulikult ning koputab siis ise uksele.

„Sisse!“ kuuleme koheselt Josephi häält ning enne, kui ma arugi saan, avab Lucas ukse ja lükkab mu sinna sisse. Ma ei jõua protestima hakkatagi, kuid juba on uks taas sulgunud.

Joseph seirab mind huvitunud pilguga oma laua tagant ning ma tunnen end veidi kohmetult. Mulle ei meeldi temaga kahekesi olla. Kui ma siit välja saan, siis ma veel räägin Lucasega.

„Claire, mis sind siia tõi?“ pärib mees, raiskamata aega tervitusele.

Kui ma seda isegi teaks...

„Lucas sundis mind siia tulema,“ vastan ausalt ja jään tema lauast mõne meetri kaugusele seisma.

Joseph vangutab pead ning pomiseb midagi omaette, millest ma aru ei saa. Seejärel tõstab ta pilgu ning silmitseb mind pikalt. „Ma oletan, et ta arvab, et ma peaksin sulle midagi rääkima,“ lausub ta ning ta hääl on veidi ebasõbralik.

Tema hääletoonist välja tegemata noogutan ja olen siis vait.

Mees istub mõne hetke mõtlikult ning viipab siis tuttava valge diivani poole, et ma sinna istuksin. Kõheldes teen seda, mulle ei meeldi endiselt siin olla.

„Sa ilmselt tead enda ja Elizabethi sarnasusest,“ lausub Joseph aeglaselt, kuid ei vaata mulle otsa.

Minu silme ette tekib Elizabethi nägu, kui ta seal aasal Rileyga rääkis ja mossitas. Olen veendunud, et mina selline pole. Vähemalt iseloomult mitte. Välimus...See on mingil määral sarnane, kuid blondide juuste ja hallide silmadega tüdrukuid leidub kõikjal. Ainult, et nende silmad pole roheliseks muutunud...

„Ma ei arva, et me sarnased oleksime,“ sõnan siiski.

Hallipäine mees kergitab kulmu. „Ilmselt sa ise seda veel ei mõista,“ ütleb ta pead vangutades,“ aga tegelikult oled sa peaaegu tema koopia.“

„Ei ole,“ vaidlen talle vastu. „Ma nägin teda äsja ja...“ Jään vait, kui mees oma pilgu kiirelt minule suunab.

„Sa nägid teda?“ küsib ta ning püüab hoolega varjata oma hääles kostvat erutust. „Kuidas?“

Ma arvasin, et Joseph teab kõigist kõike, aga tuleb välja, et ta ikka ei tea. Ehk oleksin pidanud vait olema?

„Ee..oma tuppa ilmunud talismani tõttu,“ selgitan talle vaikselt ja ebalevalt.

Mees kergitab kulmu ja vaatab mind uskumatul pilgul. „Kas sa mõtled Elizabethi talismani? Seda, mis ta Riley käest sai?“

Nihelen diivanil natuke närviliselt. „Ma pole kindel, aga see võib küll see olla,“ vastan ebakindlalt.