Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

8. osa

Heidan pilgu kellale ja siis vihikusse. Ja uuesti kellale ja uuesti vihikusse. Ja nii juba enam, kui pool tundi. Mu mõtted keerlevad mu peas edasi-tagasi ja Emily heidab mulle kummalisi pilke. Naeratan talle, ta vastab samaga ja pöörab siis pilgu minult. Ohkan vaikselt ja viin pilgu uuesti kellale. Mulle tundub nagu aeg oleks seisma jäänud. Ja tänu Lucasele ning Josephile tean, et aja seisma panemine on võimalik. Või vähemalt midagi sarnast saab teha. Kuid hetkel olen veendunud, et see pole nii. Kell teeb minuga lihtsalt lolli nalja ja liigub edasi teokiirusel, kuid varem või hiljem, pigem siis hiljem, peab ta jõudma täistunnini.

Lõpuks teeb ta seda ning panen helikiirusel oma asjad kokku ja torman klassist välja. Haaran garderoobist kiiresti jope ja vahetan jalanõud ning vähem, kui viie minutiga olen koolimajast läinud. Olen teel koju, kus ootab mind üksindus ja mõtted, mida ma ühekorraga tahan mõelda ja samas ei taha ka.

Veidi masendunult keeran ukse lukust lahti ja astun tühja majja. Kunagi oli see maja õnnelik. Iga päev oli kuulda laste kilkeid ja nende vanemate tasast naeru. Nüüd oli järgi jäänud vaikus, üksindus ja masendus. Ma ei mäletagi, millal selle maja seinad, kuulsid viimati naeru. Järelikult pidi see väga ammu olema.

Mõne minuti pärast kõnnin oma tuppa, olles valmis üksinduseks ja teisteks samalaadseteks asjadeks. Kuid ma oleksin pidanud aimama, et mul ei lasta seda tunda.

Lucas istub mu voodil, näol lai naeratus ja paistab end tundvat nagu kodus. Silmitsen teda pahaselt, kuid noormehe naeratus ei muutu põrmugi.

„Tere Claire,“ lausub ta laisalt, kõlades nii nagu mina oleksin talle külla läinud, mitte vastupidi. Rääkimata sellest, et tegelikult polegi ta mul külas, vaid ilmus ise kohale. Enne mind ja ilma kutsumata.

„Kas ma kutsusin su külla?“ pärin irooniliselt ja jään pahase ilmega tema ette seisma.

Lucas kohendab ühe käega oma tumedaid juukseid ja pilgutab mulle silma. „Kas sa tahtsid kedagi teist külla kutsuda?“ küsib ta ning muigab.

„Ei,“ vastan napilt,“ aga see ei tähenda, et ma sind siia tahaksin. Sa oled mu nii ära tüüdanud.“

Poiss turtsatab. „Samad sõnad.“

„Tore ja nüüd mine minema,“ sõnan, tundes sisimas ärritust, kuid ei näita seda välja.

Lucas turtsatab veelkord. „Sa ei saa mind sundida, kas tead?“ lausub ta ja toetab oma selja vastu seina ning jääb mind muiates vaatama.

Ohkan sügavalt. „Hea küll. Mida sa tahad?“ pärin kärsitult.

„Oh, ma tahan paljusid asju,“ lausub ta laialt naeratades. „Ühte kirsipunast lahtise katusega autot, kolmekorruselist maja, dalmaatsia koera, punast lipsu, võib-olla ka ühte miljonit, aga see pole nii oluline,“ asub ta loetlema, ajades mind iga sõnaga üha rohkem närvi.

„Sa tead küll, mida ma mõtlen,“ pistan vahele, kui ta viimaks vait jääb.

Lucas noogutab. „Kahjuks on see mu nimekirjas olles kahesaja viieteistkümnendal kohal, ehk siis viimasel kohal,“ nendib ta kurvalt.

Pööritan silmi ja võtan istet toolil, mis on minu voodi vastas, kus Lucas end parajasti sisse on seadnud. „Ära mängi idiooti ja räägi asjast lõpuks,“ sõnan käskivalt.

Ta kortsutab kulmu. „Hmm...idiooti ütled sa. Minu meelest oled sina viimased paar päeva idiooti mänginud ja pole meid kuulanud,“ lausub ta mõtlikult. „Muidugi võin ma eksida, aga ma ei usu seda,“ lisab ta ja vaatab mulle otsa.

Jätan talle tunnistamata, et see võib tõsi olla.

„Kas sa ikkagi ei võiks rääkida?“ küsin veidi lootusrikkalt.