Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

25. osa

„Ma otsin seda, mis mulle kuulub“, algab see kummaline kiri ning me vahetame Tyleriga arusaamatu pilgu, kuigi mina hakkan vaikselt taipama, mis see on, mida see müstiline isik otsib.

„Mul pole mingitki kahtlust, et see on siin. Selle tüdruku käes,“ jätkame lugemist ning ma võpatan. Ma tean, et mina olen see tüdruk.

Kiirustades neelan kirja järgmisi ridu. „See noormees, kes seda tüdrukut nii väga kaitsta tahab on minu käes, seni kaua, kuni saan selle, mis mulle kuulub või kuni tüdruk on nõus vahetama ennast tema vastu.“

Tõstan vapustatult paberilt pilgu ning tahan seda enda kätte haarata, et see ära kortsutada ja prügikasti visata, kuid Tyler avaldab mulle vastupanu, tõmmates paberi minu sõrmede vahelt välja.

„Oota, siia alla on veel midagi kirjutatud,“ selgitab ta ja olen sunnitud tunnistama, et seda ma ei märganud. „Homme südaööl, peab see neiu olema siin, oma toas ja on valmis ulatama mulle eseme, mis talle ei kuulu,“ loeb Tyler vaikselt ning tõstab siis pilgu ja silmitseb mind mõtlikult.

„Claire, ma arvan, et sa tead, mida see kiri meile öelda tahab,“ lausub noormees rahulikult ning vaatab mulle otsa.

Ma väldin tema pilku ning vaatan hoopis maha. „Ma vist tõesti tean,“ pomisen viimaks ning siis tabab minu pilk midagi säravat, mis on minu voodi alla sattunud.

Hämmeldunult kükitan maha ja üritan seda eset kätte saada. See on kaugemal voodi all, kui ma arvasin ning ilmneb, et selle eseme kätte saamine osutub veidi keeruliseks.

„Mis lahti?“ kuulen Tylerit pärimas, kuid raputan kärsitult pead. Küll ma hiljem selgitan.

Olen nüüd pead pidi voodi all, sõrmed sirutumas selle asja suunas ning viimaks puudutan ma eset. Ma tean kohe, mis see on.

Talisman. See, mille Lucas paar tundi tagasi minult ära võttis ning mis lebas nüüd minu voodi all...

Tulen aeglaselt voodi alt välja ning samal ajal imestan, miks midagi juhtunud pole. Miks ma pole sattunud Riley ja Elizabethi juurde nagu eelmine kord, kui ma seda puudutasin?

Hämmeldunult hoian seda oma peos ja silmitsen seda mõtlikult. Midagi on valesti.

„Mis see on?“ kõlab Tyleri huvitatud hääl ning ma tõstan talismanilt pilgu ja vaatan talle otsa.

„Oh, see on...talisman, mille ma hiljuti oma toast leidsin,“ selgitan talle veidi kohmetult.

Noormees kergitab kulmu ja ootab, et ma midagi lisaksin.

Pööran pilgu temalt talismanile ja jätkan vaikselt. „Tänu sellele nägin ma Elizabethi ja Rileyt.“

„Nägid Elizabethi ja Riley't,“ kordab noormees mõtlikult. „Mida sa sellega öelda tahad?“

Pigistan talismani tugevamini peos ning tunnen, kuidas see kuumeneb. Mõne sekundi pärast on mul seda valus käes hoida, kuid ma ei lase sellest lahti.

„Jah,“ vastan talle ning võitlen samal ajal selle kuumusega. „Ma nagu sattusin nende juurde ja kuulsin, mida nad rääkisid,“ seletan talle ebakindlalt.

Tyler kortsutab selle peale kulmu. „Ma ei saa sellest aru,“ pomiseb ta ja piidleb talismani.

Naeratan talle kibedalt. „Mina ei saa ka.“

Noormees ei lausu enam midagi ja hakkab mõtlikult maha loobitud asju üles korjama. Ühinen vaikides temaga ning poetan talismani laua nurgale ja samal ajal kajavad mul mõttes selle kirja read.

Niisiis, pean ma homme keskööl olema oma toas...Kus ma siis veel olema peaksin? Korralikud tüdrukud magavad ammu sellel ajal...

Aga kes see oli, kes mulle selle kirja saatis? Ja kes...võttis Lucase kaasa? Ja see paganama talisman? Mis sellega on? Ja ärgem sõrmust unustage. Nagu ikka miljon küsimust, aga mitte ühtegi vastust.