Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

44. osa

Ma kuulen muusikat. Selle tasast meloodiat, mis mu kõrvu paitab. Viis on mulle tundmatu, kuigi keegi mu kõrval ümiseb seda. Michael. Noormees naeratab, kui ma pilgu talle pööran.

„Ilus, kas pole?“ sõnab ta rõõmsalt.

„Ma kuulen seda esimest korda,“ tunnistan talle kõhklevalt. „Mis lugu see on?“

Michael kehitab õlgu. „See pole oluline,“ teatab ta. „See aitab meil oma mõtteid korrastada ning seejärel võime oma teekonnaga jätkata,“ selgitab noormees ning ümiseb edasi.

Vaatan teda arusaamatult, kuid ta ei lausu enam sõnagi ning astub minust mõni samm eemale.

Alles nüüd märkan ma kohta, kus me viibime. See on valgete seintega lage ruum, mille kahest aknast kiirgab päikesekiiri. Ühtegi mööblieset siin pole ning kulmu kortsutades, meenub mulle, et kõigis sarnastes kohtades, kus ma Michaeli ning Lucasega olnud olen, on need praktiliselt puudunud. Väljaarvatud Lucase toas ning kusagil veel. Kohas, mille ma olen unustanud. Ilmselt pole mu mälu veel täielikult taastunud.

Kõnnin ühele akendest lähemale ning silmitsen sealt paistvat vaadet. Me viibime umbes kolmandal korrusel, kuid ma võin eksida. Mul ei ole millegi järgi otsustada. Ma näen kaugemail puid, ilmselt on see mets, kuid lähedal pole neist ühtegi. Jääb mulje, et hoone, kus me hetkel viibime, asub üksildases paigas.

„See oli aastate eest meie niiöelda „peakorter“ või midagi sellist,“ kuulen Michaeli häält oma selja taga.

Pööran end ringi, seistes noormehega taas silmitsi. „Miks see enam pole?“ pärin uudishimulikult.

Veidi aega on see veider muusika ainus heli selles ruumis, enne kui Michael viimaks suu avab. „Siin polnud enam turvaline,“ sõnab ta kibestunult. „Ma kasvasin siin üles ning ühtäkki nad otsustasid, et siin pole piisavalt ohutu,“ jätkab ta ning tema rohelistes silmades peegeldub külmus. „Siin möödus mu lapsepõlv ning tänu neile sai see järsult otsa,“ lisab ta ning silmitseb seda ruumi samaegaselt heldinult, kui ka kibestunult.

Sõna „nad“ köidab mu tähelepanu. Mul pole õrna aimugi, kellest Michael räägib. Tahan selle kohta küsida, kuid noormees kõnnib toa kaugemaisse nurka ning ma loobun sellest. Selle asemel seisan ja silmitsen teda vaikides.

Ta puudutab valget seina, tehes seda äärmiselt ettevaatlikult nagu kardaks seda purustada. Tema silmis on igatsev pilk, mida näen esimest korda.

Kõheldes astun talle paar sammu lähemale, kuid ei söanda liiga lähedale minna. See on koht, kus ta veetis oma lapsepõlve, ilmselt pole ta pärast siit lahkumist siin enam käinud. Mina ei tohiks siin praegu olla. Seepärast ma vaikin ja püüan olla just kui nähtamatu, kui ta on valmis, siis ta pöördub ise minu poole.

„Ma ei tunne end kusagil mujal nii hästi, kui siin,“ lausun noormees mõne aja pärast. „See on koht, mida kutsun koduks,“ lisab ta vaikselt. Hetke pärast lisab ta kibestunult: „Ma olen kakskümmend üks ja räägin sellist juttu. Ma oleksin pidanud ammu sellest lahti laskma.“

Näen sellist Michaelit esimest korda. Pidasin teda hoopis teistsuguseks-külmemaks, tundeduks inimeseks. Ta pole seda. Michael on parem inimene, kui mina.

„Naeruväärne,“ pomiseb ta, kuid tema silmades on endiselt igatsus.

„See pole naeruväärne,“ lausun vaikselt. „See on armas,“ lisan ning tunnen, kuidas mu põsed kergelt õhetama hakkavad.

Pööran temalt pilgu ja vaatan kramplikult maha, samal ajal tajudes, kuidas tema mind vaatab. Mis mul viga on? Michaeli läheduses selliseks muutumine pole üldse hea märk.

„Armas,“ kuulen ma teda lausumas ning tema hääl on umbusklik. „Claire, minu kohta ei käi sellised sõnad.“

Tal on täiesti õigus. Michael on kõike muud, kui armas. Ohtlik, salapärane, köitev, aga mitte mingil juhul see, mida ma tema kohta ütlesin.