Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

45. osa

Hoolimata sellest, et nõustusin neid kuulama, ei kavatse ma sellele ülemäära palju aega raisata. Vaatan ema ning Josephit kannatamatult, sest nad pole ikka veel oma jutuga alustanud. Ma võpatan silmnähtavalt, kui avastan, et nende sõrmed puutuvad peaaegu kokku. Tundub, et nad oleksid alles äsja käest kinni hoidnud. Pööran pilgu närviliselt kõrvale ning Lucas pigistab rahustavalt mu kätt.

„Ma kardan, et Claire läheb varsti minema, kui te kohe oma looga ei alusta,“ lausub noormees pealtnäha viisakalt, kuid ta hääles on kosta vaevukuuldavat ärritust.

Mu ema ja Joseph vahetavad pilke. Mehe pilk on otsustav, kuid ema näib endiselt kõhklevalt. Ta vaatab vaheldumisi mind ja Josephit, kuid ei lausu sõnagi.

„Claire,“ lausub mu ema anuvalt, kui ma olen valmis talle selga keerama ja Michaeli järel kaduma,“ palun jää.“

„Viis minutit,“ teatan ma külmalt. „Aeg läheb käima nüüd,“ lisan ning võin vanduda, et kuulen Lucast oma kõrval turtsatamas.

Mina selles midagi naljakat ei näe, kuid mu huumorisoon on alati talle ning Michaelile alla jäänud.

„Kogu mu lapsepõlv ning aeg enne sinu isaga kohtumist möödus siin-omasuguste seltsis,“ alustab ema vaikselt ning kõhkleb enne jätkamist. „Kui ma sain kakskümmend kolm muutus minus miski ning ma ei suutnud enam siia jääda. Ma tahtsin olla normaalne inimene, kuid kuuldes minu ebatavalisest otsusest, ei tahtnud mu vanemad enam minuga tegemist teha,“ räägib ta ning korraks kuulen ma tema hääles kalkust, mis on tema puhul väga harv.

Noogutan tema jutu peale aeglaselt ja mulle meenub, et ema rääkis oma vanemate kohta alati, et nad surid autoõnnetuses, kui ta oli veidi üle kahekümne. Järjekordne poolik tõde.

„Seejärel kohtusin ma sinu isaga,“ lausub ema ja vaatab mulle otse silma. „Mu haav, mille mu vanemad oma käitumisega põhjustasid, oli veel värske ja Adamist oli mulle meeletult palju abi. Peaaegu märkamatult tekkisid meil teineteise vastu tunded,“ meenutab ta ning tema viimase lause juures, võpatab Joseph ning tema pilgus on ehtne valu.

„Ja aasta pärast sündis Alison, seejärel mina ja seitseteist aastat hiljem jätad sa meid maha,“ ei saa ma lausumata jätta.

„Jah, nii see oli,“ vastab ta vaikselt.

Joseph, tema kõrval sekkub nüüd vestlusesse. „Claire, sa pead aru saama, et see oli sinu heaolu pärast. Noral polnud teist valikut.“

Silmitsen teda skeptiliselt. „Ja sinu käsi polnud selles mängus?“ pärin põlglikult.

Ema ja Joseph vahetavad pilke ning ei kiirusta mu lauset ümber lükkama. Sellega on mul kõik selge.

„Ma pean tunnistama, et soovisin Nora tagasi tulekut kogu südamest,“ avaldab Joseph viimaks.

„Aga Isabel?“ küsin ma kalgilt. „Mida tema sellest arvas?“

Tundub, et seda nad ei oodanud. Nad polnud valmis kuulma, et Michael on mulle Isabelist rääkinud.

„Kust..kust sa temast kuulsid?“ pärib mees valjult ning tema hääl väriseb.

„Michael rääkis,“ vastan ükskõikselt.

Selle peale noogutab mees aeglaselt. „Muidugi, ma oleksin pidanud seda aimama.“

„Seda ma ei teadnud,“ pomiseb Lucas mu kõrval ning on kuidagi häiritud olekuga.

„Ja see on ka üks vähestest asjadest, mida sa ei teadnud,“ lausun teravalt noormehele. „Lisaks on see ebaoluline.“

Lucas üksnes mühatab selle peale, kuid tema kulm on kortsus ning noormees laseb oma käe minu omast järsult lahti.