Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

13. osa

Päeval, mil Alison koju pidi tulema, pole mu tuju kiita. Mitte, et ma teda näha ei tahaks, aga ta meenutab mu ema väga palju. Ja ma kardan, kuidas isa Alisoni nägemisse suhtub. Muidugi, kui ta üldse koju jõuab. Tema hiljutine kella seitsmene kojutulek, on osutunud erandiks.

Koolist tulin täna paar tundi varem ära, hoolimata Lucase manitsusest. Mul oli vaja maja õe tulekuks enam-vähem korda saada, kuid läks nagu ikka. Koristasin veidi aega ja siis loobusin. Ma pole eriline korraarmastaja, erinevalt Alisonist, kelle jaoks on kord ja puhtus peaaegu, et kõige olulisem siin elus. Ma vist ei pea mainimagi, et me pole üldse sarnased. Nii välimuselt, kui ka iseloomult oleme nii erinevad, kui üldse olla saab. Alison on minust kolm aastat vanem ja isa sõnul oli ta väiksena tõeline kukupai ega teinud kordagi pahandust. Samal ajal, kui mina suutsin juba neljasena olla täielik marakratt ja keegi pidi mind koguaeg valvama, et ma pahandust ei teeks. Eriti armastasin ma isa olulistele paberitele joonistada ja selle eest seisin väga tihti nurgas ning sealt tulema saades, tegin seda uuesti ja uuesti, sest mulle ei mahtunud pähe, miks ma ei või seda teha. Isa rõõmuks olen selle nüüdseks lõpetanud.

Kella vaadates, meenub mulle, et Alison peaks kohe siin olema. Niipea, kui olen seda mõelnud, kuulengi ukse avamist. Lähen talle vastu ja üllatun, nähes, kui palju asju tal kaasas on. Tüüpiline tema. Ta tuleb siia maksimaalseks kaheks päevaks, kuid kaasas on tal suur kohver, pluss käekott.

Tervitan teda mõnevõrra jahedalt, sest me pole väga lähedased. Ta naeratab mulle, kuid mulle tundub, et see on veidi sunnitud.

„Kus isa siis on?“ küsib ta jakki seljast võttes ja vaatab ringi.

„Pole kodus...veel,“ vastan kõhklevalt, sest pole kindel, kas ta üldse täna jõuab.

Alison ohkab. „Ta pole ikka veel emast üle saanud?“ pärib ta vaikselt ning hakkab kohvrit enda tuppa tirima.

„Ei,“ lausun talle järele minnes,“ ma ei usu, et ta tahabki üle saada.“

Mu õde ohkab veelkord. „Nii ei saa ju,“ lausub ta murelikult. „Ehk peaks ta psühholoogi või kellegi juurde minema?“ teeb ta ettepaneku.

Laidan selle idee kohe maha. „Sa ju tead, et ta ei läheks. Ta ei suuda mitte kellegile oma muredest rääkida.“

„Sul on õigus,“ vastab ta kahetsusega. „Ehk aja jooksul mõistab ta, et ta peab emast loobuma.“

Kortsutan kulmu. „Ma poleks selles nii kindel,“ lausun ebalevalt. „Kolm kuud hiljem on ta täpselt samasugune, nagu siis ema ära läks.“

„Mul on temast kahju,“ sõnab ta ning heidab pilgu aknast välja, lootes, et näeb isa koju tulemas. „Ja ma ei mõista, kuidas ema sai talle... meile nii teha,“ jätkab ta pead vangutades.

„Keskeakriis,“ pomisen vaikselt.

Alison pöörab pilgu mulle ja hüüatab jahmunult. „Su silmad! Tullles mulle lähemale, uurib ta neid ja pärib:“ Kas sa otsid läätsed?“

Pagan! Ma olen oma rohelised silmad täiesti unustanud. Mul pole küll mingit probleemi talle valetada, et mul on tõepoolest läätsed, aga ma kardan, et ta võib sellest isale rääkida ja tema hakkaks kohe uurima, mis põhjusega ma läätsi kannan. Muidugi, kui ta kunagi koju peaks jõudma.

„Jah, mul on läätsed,“ valetan talle usutavalt.

Alison on endiselt vaimustuses. „Su silmad on nii ilusad. Ma olen kade,“ ütleb ta naeratades.

Naeratan talle mõnevõrra ebakindlalt vastu ning seejärel asun kuulama tema lugusid kolledžist.

Hilja õhtul, lähen viimaks tema toa vastas olevasse enda tuppa. Mu õde on oma juttudega mu pea veidi valutama ajanud. Ta ainult rääkis ja rääkis, panemata tähele, et mina olen juba ammu vait ja haigutan juba sajandat korda.