Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

39. osa

Ma avan silmad äratuskella helina peale. Mul on tunne nagu ma oleksin mitu nädalat või isegi mitu kuud maganud. Ma ei oska isegi seletada, miks ma nii tunnen.

Mõni minut hiljem vannitoas hambaid pestes, hakkab miski mind häirima. Ma silmitsen mõtlikult oma peegelpilti, püüdes aru saada, mis valesti on. Mu juuksed on endiselt blondid, kuigi vajaksid hädasti juuksuri kätt. Ainus teistmoodi asi, mille ma viimaks tuvastan on see, et mu hallides silmades, ei peegeldu tavapärast väsimust, vaid selle asemel on nendest näha hoopis reipust. See on minu jaoks uus asi, sest hommikud pole tavaliselt minu jaoks ja pehme voodi on üldjuhul ainus, millest ma mõelda suudan. Täna on teisiti. Võib-olla on see üks neist uutest asjadest, mis minu seitsmeteistkümnenda eluaastaga kaasnevad.

Ma olen nüüd siin maailmas elanud seitseteist aastat. Ma ei tahagi mõeldagi, mitu päeva või tundi see on. Kuid ootamatult jõuab minuni kohale see, et ma olen vana. Ma pole enam viie aastane laps, kelle elu on alles ees. Või kümne aastane tüdruk, kelle elus on nii mõndagi juhtunud ja pole tähtis, kui oluline see sündmus või kogemus on olnud. Ma pole enam isegi kuueteistkümnene tütarlaps, kes on üht-teist juba kogenud. Ei, ma olen nüüd juba seitseteist ja iga hingatõmme viib mind mu elu lõpule lähemale. Võib-olla on mul jäänud umbes viisada miljonit hingetõmmet veel. Nüüd juba nelisada üheksasada üheksakümmend üheksa miljonit veel...

Rebin pilgu oma peegelpildilt ja ohkan. Ma ei tea, miks ma täna nii mõtlen. Ilmselt ei tule täna minu päev.

Pool tundi hiljem, lahkun ma kodust, kontrollides kolm korda, kas ma ikka lukustasin ukse. Jällegi ma ei tea, miks ma nii käitun, kuid mingi kummaline sisetunne ütleb, et ma pean nii toimima. Tõenäoliselt üritavad täna vargad minu koju sisse murda, sest mida muud see lukustamise kontroll peaks tähendama. Pole harv juhus, kui ma unustangi ukse lukku panna. Siiani pole vargaid meid külastanud, kuid üks kord on ikka esimene kord. Miks mitte täna?

Kooli poole astun ma üllatavalt energiliselt. Tavaliselt kõnnin ma sinna nii aeglaselt, kui võimalik, kuid täna paistab mu eesmärk jõuda sinna nii vara, kui vähegi võimalik. Ma justkui tunneksin, et täna on eriline päev. Mul pole küll aimu, miks see peaks nii olema, sest ükski eelnev päev pole põrmugi eriline olnud, kuid eks see mõne aja pärast selgub.

Veidi, enne koolimajani jõudmist, näen enda ees kõndimas Jordani nimelist tüüpi, kellega on mul mõned tunnid koos. Noormees ei suhtle koolis üldiselt kellegagi, kuid mingil põhjusel on ta minuga harjunud paari sõna vahetama. Tavaliselt räägib ta päevas minuga umbes kolm lauset.

Täpselt siis, kui ma tahab suu avada ja talle tere öelda, pöörab Jordan end ümber ja näeb mind.

„Tere, Claire,“ tervitab ta mind naeratades.

See pole üks tema kolmest lausest, sest see on tavaline viisakus. Seega ma ootan noormehelt päeva jooksul veel kolme lauset ja üks nendest pole hüvastijätmise lause.

„Hei, Jordan,“ lausun vastu.

Poiss noogutab selle peale ning seejärel siseneme koos vaikides koolimajja. Jordani seltskonnas tunnen ma end kummaliselt turvaliselt, kui arvestada sellega, et me pole isegi mitte sõbrad. Mõnikord ma küll soovin, et ta rohkem räägiks ja siis ehk võiksid meist aja jooksul sõbrad saada, kuid tõenäoliselt ei juhtu seda kunagi.

Veidi hiljem ajalooklassi läheduses, jätame noormehega sõnatult hüvasti. Minul tuleb ajalugu ja temal mingi muu tund. Täpselt ma ju ei tea, sest muidu oleks tema kolmest lausest üks raisatud.

Vaatan Jordanile hetkeks järgi ning avan seejärel klassi ukse. Kohal pole kedagi peale Maya, vaikse tüdruku, kellega ma olen nende aastate jooksul vahetanud ainult mõne sõna. Ma mõtlen väga tihti, et ma lihtsalt võiksin temaga rääkima minna, sest ta tundub väga üksik olevat, kuid mingil põhjusel pole ma seda siiani teinud. Nüüdki saadan ma tüdrukule ainult naeratuse, millele ta ei vasta, hoides oma pilku kindlalt avatud õpikus.