Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

10. osa

Silmitsen teda pahaselt. Hoolimata sellest, et Lucas käib minu toas sisse-välja, nii kuidas ta ise tahab ja omamoodi olen sellega harjunud, ei meeldi mulle see, et keegi teine seda teeb. Eriti just tema-Cassandra. Olen veendunud, et heade kavatsustega ta siia ei tulnud. Tema pilk, mis silmitseb mind ühtlasi üleolevalt, kui ka ülbelt, räägib mulle seda.

„Ma eeldan, et oleks viisakas minu tervitusele vastata,“ lausub ta kergelt muiates.

Ausõna, kui ma poleks nii tark, siis arvaksin, et see kõlas just sõbralikult. Tüdruk võiks vabalt näitleja olla. Tema kahjuks, et mina olen nii läbinägelik.

„Ma ei saa aru, mida sa siin teed,“ sõnan rahulikult, üritades mitte närvi minna. Tegelikult on nii, et hea meelega tiriksin ta juukseid pidi oma voodilt maha. Liiga õel? Tõenäoliselt, aga ega tema parem pole.

„Kas tõesti?“ pärib ta, ajades oma silmad suureks. „Ma mõtlesin, et sa oled targem,“ lisab ta ning naeratab mulle ülbelt.

Kergitan kulmu. „Ehk arvasid valesti?“

Neiu heidab mulle pilgu ega lausu mõnda aega midagi. Ta silub korraks oma musti pikki juukseid ning tundub, et ta tunneb end minu toas mugavalt ja sellega ma juba ei lepi. Pole vaja, et lisaks Lucasele, hakkaks ka tema mind liigagi tihti külastama.

„Hoia Lucasest eemale,“ sõnab ta mõne aja pärast, hääletoon sootuks erinev, kui veidi aega tagasi. Nüüd on see ähvardav.

„Või muidu?“ küsin muiates, sest see olukord ajab mind veidi naerma.

Cassandra hüppab voodilt püsti ning silmitseb mind üleolevalt. „Või muidu muudan su elu põrguks,“ sõnab ta ning järgmisel hetkel on ta kadunud.

Vaatan hetke kohta, kus ta äsja viibis ning kehitan siis õlgu. Cassandra meenutab mulle Tessat ning elu on näidanud, et isegi Tessa ei suuda minu elu põrguks teha, seega on mul tema ähvardusest ükskõik.

Loetud sekundid hiljem, jõuab mulle kohale, et mu pea valutab endiselt ning otsustan tõepoolest voodisse minna. Mulle on väga vastumeelne see, et Cassandra seal hiljuti istus, kuid heidan siiski voodisse ja uinun silmapilkselt.

Suure osa nädalavahetusest veedan voodis, jaksamata peadki tõsta. Ma haigutan vähemalt kolm korda minutis ja tunnen tõelist väsimust, mida ma juba ammu tundnud pole. Pühapäeva õhtul helistab Alison ja teatab, et tuleb järgmiseks nädalavahetuseks koju. See üllatab mind, sest Alison on peale ema äraminekut, vaid korra kodus käinud ja seegi oli isa sünnipäeval. Ma ei viitsi sellele üle kolme minuti mõelda ja uinun taas.

Esmaspäeva hommikul ärkan vaevaliselt, just nagu poleks ma eelnevad kaks päeva peaaegu üldse maganud. Teel kööki, kõnnin vastu ust ja kuulen selja tagant kellegi naeru. Mu selja taga seisab keegi, kes pooleldi juba nagu elab minu juures. Lucas, keda ringi pöörates näen lõbusalt naermas.

„Kui tore, et sa juba hommikul vara nii heas tujus oled,“ sõnan sarkastiliselt. „Aga kas sul oma kodu pole? Sa oled siin nii tihti, et see muutub juba tüütuks.“

Noormees muigab. „Sa ju tead, et ma pean sul silma peal hoidma,“ vastab ta veidi manitsevalt. „Arvad, et ma tõepoolest tahan sind nii tihti näha?“ pärib ta ning järgneb mulle kööki.

Kallan endale veidi kohvi, et ma korralikult üle ärkaksin ja sõnan:“ Sa saad ju kuidagi teistmoodi ka mul silma peal hoida. Cassandra pole sellega rahul, et sa nii tihti minu juures oled.“

Lucas, kes on just hammustanud kuskilt välja ilmunud müslibatooni, tõmbab selle endale kurku ja köhib paar minutit, enne kui suudab midagi öelda. „Cassandra käis siin?“ suudab ta lõpuks küsida ja köhib siis taas.