Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

20. osa

Pimedus. Tasased hääled. Kurjakuulutavad sosinad. Ringi hiilivad varjud. Sammud, mis kord lähenevad ja siis jälle kaugenevad. Nõrk roheline valgus.

Ma just kui tunnetan seda kõike, kuid ma ei näe seda. Mu silmad on kõvasti kinni ja süda peksleb hullumeelselt. Võib-olla näen ma seda kõike, oma kujutluspildis. Võib-olla on kõik hoopis teistmoodi. Pimestav valgus. Valjud hääled. Heatahtlikud sosinad. Paigal seisvad varjud. Sammud, mis ainult lähenevad. Aga...roheline valgus on. See ei kao kuhugi.

Ma ei saa eirata seda, et tunnen end väga ebamugavalt. Eelkõige selle pärast, et laman millelgi kõval. Põrandal? Mu üks jalg on kuidagi kõver, kuid ma ei saa seda liigutada. Ma kardan. Sellepärast, et ma tean, et keegi jälgib mind.

Ma kuulen tema tasast hingamist mu lähedal. Ma tunnen tema põletavat pilku endal. Ma tean, et ta on siin ja ootab midagi. Mida? Seda ma ei tea ja ei soovigi teada. Ma soovin vaid, et kõik lõpeks. Ma ei talu seda.

Tajun, kuidas kellegi kiired sammud tulevad siia poole ja võpatan, kuid hoian endiselt oma silmi kinni. Ma ei taha näha vaatepilti, mis võib mulle avaneda.

Minu kõrvus kumiseb karjumine, mida kuulsin hetk enne, kui ma kaotasin teised. Või kaotasid nemad mind? Igatahes on nemad neljakesi kadunud ja mina olen siin. Üksinda. Või tegelikult mitte. Keegi on veel siin, kuid see ei muuda asja paremaks. Ma ei tea, miks ma siin olen.

Vahepealt kõlanud sammud on vaibunud ja kõik taas vaikne, kuid mitte täielikult. Tema hingamine on minu jaoks nagu müra. Ma tahaksin oma käed kõrvadele panna, et ma seda enam kuulma ei peaks, kuid ma kardan end ikka veel liigutada. Ja nii ma talun seda.

Minutid mööduvad aeglaselt ja piinarikkalt. Tema hingamine jätkub. Samuti minu südame pekslemine.

Viimaks kuulen, kuidas ta püsti tõuseb ning närviliselt edasi-tagasi kõndima hakkab. Iga tema samm, teeb mind üha ärevamaks. Ma arvasin valesti, kui mõtlesin, et mu süda ei saa enam kiiremini lüüa. Tuleb välja, et saab küll.

Loodan, et ta tähelepanu on nüüd mõneks ajaks mujale suunatud ning liigutan ettevaatlikult oma jalga. See liigutus teeb mulle väga tugevat valu ning pean huulde hammustama, et mitte valust oiata. Õnneks ei märka mõistatuslik isik seda, jätkades oma tegevust.

Samal ajal tunnen mina muret oma jala üle. Ma pole kindel, kas see on murdunud, kuid midagi sellega on. Ometi ei saaks see mulle takistuseks, kui mul tekiks võimalus kuhugi põgeneda. Kui mul see ainult tekiks...

Järsku kuulen kolinat ja vandumist. Riskin silmade avamisega, kuid sellest pole kasu. Peale tumeda varju ning rohelise valguse kuma, ei näe ma midagi. Sellegi poolest, ei sulge ma enam silmi ja ootan ärevusega, mis edasi saama hakkab.

Pikka aega ei juhtu midagi. See isik jätkab kõndimist ning mina võitlen samal ajal oma jalavaluga. Püüan jalga veelkord liigutada, kuid valu on seekord hullem ning ma jätan asja sinna paika.

Korraga kuulen kahtlast heli ja võpatan rahutult. See hääl ei meeldi mulle sugugi. Tundub, et ka tollele isikule mitte, sest ta jääb järsult seisma ning jõllitab midagi enda ees. Ta ei tee seda pikalt, järgmisel hetkel on ta minu kõrval ning ma kuulen tema kiireid hingetõmbeid.

„Asi läheb ohtlikuks“ kuulen esimest korda tema häält ning ma kortsutan kulmu. Hääl on pealtnäha võõras, kuid siiski tundub mulle, et ma olen seda kuulnud.

„Ära ütle midagi,“ pahvatab ta järgmisena ning ma tajun tema hääles närvilisust.

Mul polnud plaaniski midagi öelda, sest hirm on minu üle võimust võtnud. Seega isegi, kui ma tahaksin seda teha, siis ma ei saaks.

See kummaline heli tuleb lähemale ja see isik hüppab püsti, tormates minu arvates sinna, kus peaks uks olema. Kuid ma ei saa sellest kindel olla. Ma ei saa milleski kindel olla.