Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

34. osa

Mu pilk muutub veelgi enam hämmeldunuks. Kõigepealt saan teada, et mu ema on selle kõigega seotud. Seejärel kuulen ma mingist ühendusest, mille mina pean katkestama. Ja nüüd selgub, et mul on Lucasega side. Mis järgmiseks?

„Side?“ kordan ma ettevaatlikult ning noormees noogutab. „Mida see tähendab?“ uurin, kuid Lucas annab märku, et ma küsimustega veidi ootaksin ning me jätkame oma teekonda kuhugi.

Peale mõne minutilist kõndimist, peatub noormees ühe ukse juures paljudest. Ilma lingile vajutamata, lükkab ta ukse lihtsalt lahti ning ma sisenen tema kannul ruumi.

Hetke pärast hüüatan jahmunult. Oleme Lucase toas, mis on tunduvalt rohkem korras, kui siis, kui ma siia viimati sattusin ning see tuletab mulle omakorda meelde, et ma pole Lucase röövi üksikasju ikka veel kuulnud. Ent see küsimus võib veel veidi oodata.

Istun noormehe voodile, mille rohelisel päevatekil pole ühtegi kortsu ning heidan Lucase poole ootava pilgu. Noormees seisab käed taskus ning tema pilk liigub ukselt minule.

„Meil kõigil on oma ülesanne,“ alustab ta mõne hetke pärast ning tõmbab rohelist tugitooli mulle lähemale ja võtab istet.

„Mida sa selle all silmas pead?“ pärin kulmu kergitades.

Lucase rohelised silmad pöörduvad minust hetkeks eemale, kui ta vastab:“ Seda on järjekordselt sulle keeruline seletada. Põhimõtteliselt on see nagu elu eesmärk.“ Noormees vaatab taas minu poole. „Claire, mis sinu eesmärk siin elus on?“ küsib ta ootamatult.

Ma tean, et see vastus ei meeldiks talle, kuid see on esimene, mis mulle pähe tuleb...

„Täna ellu jääda,“ vastan ning kardan tema reaktsiooni sellele.

Nagu ma arvasingi, siis tema pilk muutub süngeks, kuid ta ei lausu sõnagi, üksnes vaatab mind. Meie vaheline vaikus venib ja venib, kuid ma ei söanda seda ise lõhkuda ja jään ootama, et tema seda teeks.

„Kas sa mäletad, kui sa tookord metsas olid ja mina su üles leidsin?“ jätkab ta viimaks oma jutuga.

Ma noogutan ja sõnan:“ Seda ei unusta ma kunagi.“

Lucase ilme on endiselt tõsine. „Sa küsisid, kuidas ma su üles leidsin ja ma väitsin, et see oli juhus,“ meenutab noormees. „Juhuseid pole olemas. Pea seda meeles, Claire,“ lisab ta ning ta hääl kõlab kuidagi hoiatavalt.

Kergitan kulmu. „Seega, mis siis tookord juhtus?“ küsin.

„Mitte ainult siis,“ märgib noormees. „Seda on veel juhtunud. Ja...ja...“ Lucas teeb pausi ja mulle jääb mulje, et nüüd kohe kuulen ma taas midagi olulist. „Asi on meie vahelises sidemes,“ jõuab ta viimaks selleni, millest ta juba tükk aega tagasi rääkida tahtis.

„Mida see endast kujutab?“ pärin ning mu süda hakkab pekslema.

Noormehe näole ilmub mõru naeratus. „Claire, ära ole nii hirmunud näoga,“ tähendab ta ning ma tunnen, kuidas mu põsed õhetama hakkavad. „See ei tähenda seda, et me oleksime elu lõpuni teineteise külge aheldatud,“ lausub ta mornilt ning ma ei tea, kas võtta seda naljana või mitte.

Kuigi otsustades tema näoilme järgi, siis see polnud nali. Kuigi mõnikord on mul raske teda mõista.

„Mida see siis tähendab?“ pärin vaikselt.

Lucas nihutab, enne vastamist tugitooli minust veidi kaugemale ning seejärel vaatab mind mõtliku pilguga. „Ma ei tea, mida see sinu jaoks tähendab,“ sõnab ta aeglaselt. „Võimalik, et mitte midagi,“ lisab ta süngelt.

Mu kulmud kerkivad. „Aga sinu jaoks?“ küsin uudishimulikult.

Lucas ohkab, kuid mitte tüdinult, vaid kuidagi piinatult. „Minu jaoks tähendab see kõike,“ vastab ta otsekoheselt, kuid ei lisa esialgu midagi enamat.