Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

26. osa

„Ja mida me talismanist räägime?“ pärin külmalt. „Mida sina sellest tead?“

Michael silmitseb mind tõsiselt. „See on sinu käes, eks ole,“ nendib ta enesekindlalt ja tema pilk liigub mu vasakule käele, mis pigistab kõvasti talismani.

Pööritan silmi. „See on ju ilmselge,“ vastan teravalt.

Noormees mühatab. „Ma lihtsalt kontrollisin.“

Ma ei vasta talle midagi, ainult jõllitan teda pahuralt.

Ma olen tüdinud, et minu toas käiakse ilma luba küsimata, kuid loomulikult ei saa ma midagi teha ja ma pean seda taluma. Ma vist loodan, et ühel heal päeval see muutub.

„Niisiis, mida sa selles tead?“ pärib Michael, pärast mõnda vaikusemomenti.

„Talismanist?“ pärin küsivalt ja saan vastuseks noogutuse. „Peaaegu mitte midagi,“ nendin tõsiselt. „Kirjas oli kõigest see, et ma võtaksin selle endale, sest sellest on mulle kasu rohkem, kui talle,“ selgitan talle.

Michael kortsutab kulmu. „Kas sa tahad väita, et sa said talismani koos mingi kirjaga ja rohkem sa midagi teagi?“ nõuab ta kinnitust.

„Jah, sul on õigus,“ lausun ja libistan talismani taskusse. „Ma aiman, kellele see varem kuulus, aga...“ teen pausi ja muigan,“ see on ebaloogiline, aga ma ei peaks imestama,“ lõpetan oma lause.

Michael muigab, kuid ta ilme ei muutu sugugi rõõmsamaks. „See kõik on kummaline,“ sõnab ta aeglaselt. „Isegi minu jaoks.“

Turtsatan sarkastiliselt. „Kõige kummalisem on see, et sa oled minu ajalooõpetaja.“

Noormees naeratab viimaks. „Ma olen alati ajaloohuviline olnud,“ lausub ta lõbusalt. „Õpetajatöö on küll igav, aga nii saan sul paremini silma peal hoida,“ lisab ta irvitades.

„Tänan väga,“ pomisen irooniliselt. „Järgmisena hakkab Lucas mu matemaatikaõpetajaks, Tyler annab mulle füüsikat ja Joseph kirjandust,“ lausun sarkastiliselt. „Nii saate mul veel paremini silma peal hoida.“

Üle Michaeli näo libiseb vari ja tema pilk muutub süngemaks. „Seda ei juhtu kohe kindlasti,“ sõnab ta jäiselt.

„Kui sa nii ütled,“ vastan, mitte kuigi veenvalt.

Michael ei ütle mõnda aega sõnagi ning silmitseb mind mõtlikult. „Ütle, Claire, kas sa kavatsed selle talismani ära anda, et Lucas saaks tagasi tulla?“ pärib ta uurivalt.

Kergitan kulmu. „Kust sina sellest tead?“ küsin üllatunult ja kahetsen kohe oma küsimust.

Ma peaksin olema harjunud, et nad teavad kõike. Enamasti. Eriti Michael.

„Küsimusele ei vastata küsimusega,“ teatab noormees külmalt. „Ma ootan sinu vastust.“

„Ja mina ootan, et sa ära läheksid,“ nähvan talle.

„Ja mina ei taha ära minna,“ vastab Michael teravalt. „Claire, asi muutub ohtlikuks,“ lisab ta mõistaslikult.

Pööritan silmi. „See on seda juba ammu ja ma olen siiani elus,“ lausun ärritunult, sest mulle ei meeldi, et mulle seda ohtlikust nii tihti meelde tuletatakse.

Noormees ohkab. „See kõik on nii vale. Kõik peaks hoopis teistmoodi olema,“ lausub ta rõõmutult.

Kergitan kulmu. „Kas sa pead nii arusaamatult rääkima?“ pärin.

Noormees kehitab õlgu ja nüüd mängleb tema huulil kerge naeratus. „Ei pea, aga mul on lõbus näha su segaduses nägu.“

Vaatan teda pahuralt ja kaalun, kas visata teda padjaga või mitte. Loobun sellest siiski ja selle asemel nähvan kurjalt:“ „Mine ära!“