11. osa

1.3K 59 0
                                    

Mu mõtted töötavad helikiirusel, kuid kahjuks ükski sobiv mõte mulle pähe ei tule. Jordan paistab ikka veel vastust ootavat, samal ajal, kui Lucas võitleb, et mitte naerma hakkata. Saadan Lucase suunas pilgu, mille peale ta peaks hoopis vait jääma, kuid seda ei juhtu.

„Ma...rääkisin telefoniga,“ pomisen lõpuks, teades ise väga hästi, kui läbinähtav see vale on.

Nüüd ei suuda Lucas enam naeru pidada ning ta toob kuuldavale ühe turtsatuse, teenides minult ära pahase pilgu.

Jordan raputab pead. „Ma ei usu seda,“ lausub ta. „Keegi usuks seda.“

„Polegi nii idioot,“ poetab Lucas vahele ning ma heidan talle taas pahase pilgu, kuid nagu arvata on ei kuule Jordan teda.

Vaatan vaheldumisi kahte noormeest ega suuda otsustada, kelle peale ma rohkem vihane olen. Hetkel on seis Jordani kasuks, sest ta ei naera minu üle nagu Lucas seda teeb. Kuid temaga on asi kohati hullem, sest ma pean talle teatama, et ma rääkisin üksi ja siis tembeldab ta mind kahtlemata hulluks. Kui nüüd mõtlema hakkata, siis on see tegelikult hea, sest siis saab ta minust üle. Ma ei usu, et talle meeldiks hulluga käia.

„Oh hea küll, ma rääkisin üksinda. Mul on vahepeal selline komme,“ valetan talle üsnagi usutavalt ja enne, kui ma saan Lucasele hoiatava pilgu heita, puhkeb ta taas naerma.

„Claire, suurepärane, nüüd meelitasid sa küll oma potentsiaalse kuti kandidaadi eemale,“ lausub ta, olles silmnähtavalt lõbustatud. „Või siiski mitte,“ lisab ta hetke pärast tõsinedes.

Vaatan Jordani poole, kelle näos on kerge naeratus. „Ma arvan, Claire, et me kõik oleme mingi hetk üksinda rääkinud. Eriti just halvas tujus nagu sina seda olid,“ sõnab ta rahulikult, mille peale Lucas pööritab silmi.

„Teiste sõnadega öeldes,“ alustab Lucas ja ma tajun ta hääles halvakspanu,“ sa meeldid talle veelgi rohkem, kui enne.“

Tahan talle heameelega midagi teravat vastu öelda, ent loomulikult ei saa ma seda teha. Jordan silmitseb mind endiselt ootavalt. Mul jääb üle ainult Lucasele pahane pilk saata, mis ajab teda veel rohkem naerma.

„Jah,“ vastan Jordanile. „Mõnikord juhtub seda ka minuga, eriti nüüd, kui ma õpetaja peale vihane olen.“

Jordan noogutab. „Ka mina olen seda teinud,“ lausub ta ning jääb hetkeks vait. „Claire...? alustab ta ebakindlalt ning ma jään teda küsivalt vaatama.

Kordki on Lucas vait, kuid ma näen, kui väga ta midagi öelda tahab. Naermise on ta igatahes lõpetanud.

„Mis on?“ pärin Jordanilt.

„Meie kinoskäik ei läinud nii nagu plaanitud, seega kas sa tuleksid minuga veelkord välja?“ küsib Jordan ühe hingetõmbega, jäädes siis ärevalt minu vastust ootama.

„Khm...ma vist ei hakka sulle ütlema, mida ta tegelikult mõtleb,“ poetab Lucas vahele ning muigab kergelt, kuigi tema endine lõbusus on peaaegu täielikult kadunud.

„Eks ma tulen,“ vastan Jordanile, ilma, et ma saaksin pikemalt mõelda selle üle, mida Lucase arvates, Jordan tegelikult mõtleb.

Jordani nägu lööb särama, samal ajal, kui Lucase ilme on tunduvalt süngem. Ja minu enda ilme pole ka nii totakalt õnnelik, kui Jordani oma. Ma isegi ei tea, miks ma nõustusin temaga uuesti välja minema, kuigi eelmine kord oli täielik katastroof.

„Fantastiline,“ sõnab Jordan õnnelikult. „Mul on väga hea plaan, kuhu meie kaks minna võiksime,“ lisab ta elevile minnes.

Lucas vaatas teda pahuralt. „Sa ei taha teada, kuhu ta su viib,“ sõnas ta ja vaatas minu poole.

Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]Where stories live. Discover now