Bella armastuslugu 1. raamat

Tundmatu

Hommikul ärkasin Roberti kaisus. (Bella elab nüüdsest KODUS.) Kätte oli jõudnud see päev, kus pidin kontrolli minema (Jala ja käe kipsi panekust oli möödas üle nädala.) Tõusin istukile suurema vaevata, sest olen juba harjunud ja mul on omad nipid kuidas tõusta. Vaatasin üle õla Roberti poole, kes magas nii armsalt. Tõusin püsti ja hüppasin ühel jalal kapi juurde. Võtsin dressid ja mingi Roberti suure särgi. Läksin vetsu ja tegin meigi.

Hakkasin alla minema, kui keegi mu piha ümbert kinni võttis. Keerasin end ümber ja see oli Robert. "Hommik päiksekiir" ütles Robert. "Hommik" ma naeratasin ning me tegime kiire musi. Robertil olid jalas ainult korvpallipüksid ja ta nägi väga hot välja. Hakkasin trepist alla minema ning Robert küsis "Soovid abi?" Ma noogutasin ning Robert võttis mind sülle ja viis mind alla. Me läksime kööki ning kõik olid juba seal ja tervitasid meid. Me tervitasime vastu ja istusime leti taha. Laual oli mitu taldrikutäit vahvleid, kauss nutellat, maasikad, mustikad, banaanitükid, vahtrasiirup ja jäätis. Enamus taldrikud ja kausid vavlilisanditest olid juba otsakorral. Tõstsin endale paarvahvlit ning panin peale vahtrasiirupit ja kõrvale võtsin jäätist ja selle peale maasikaid ja mustikaid.

Kui kõigil oli söödud siis viisime oma nõud nõudepesumasinasse. Läksin siis üles ja vahetasin särgi, mis oleks viisakam arsti juurde minnes. Panin endale converse jalga ja olin valmis minema. Võtsin kaasa kotti, kus olid minu dokumendid, telefon ja 2. converse."Valmis?" küsis Robert koridori tulles. Ma vastasin jaatavalt ja juba me olimegi teel arsti juurde.

Robert aitas mind autost välja ning aitas mind arsti kabineti ukse taha, ise läks natuke eemal asuva info punkti juurde ning andis minu andmed. Robert tuli tagasi ning istus mu kõrvale ja võttis minu ümbert kinni. Ma panin oma pea ta õlale. Arst tuli ja ütles mu nime. Robert aitas mind sisse, kuid tal paluti lahkuda ja oodata ukse taga. Robert oli nõus ja lahkus. Uks sulgus ning arst hakkas minult küsimusi küsima ja siis lõigati mu kipsid katki ja katsuti jalga ja kätt ja lasti erinevaid liigutusi ja harjutusi teha. Kuna mul ei olnud valus siis lubati mul lahkuda ja öeldi, et pean nüüd uuesti lihased tööle saama ja selleks tuleb mul hakata tegema sporti, kuidas alustada tuleb ettevaatlikult ja siis tasapisis trennikoormust tõsta. Me jätsime hüvasti ning ma lahkusin. Koridoeis panin jalga teise converse ning Roberti käevangus hakkasin tasapisis uuesti kõndima. Algusea oli naljakas tunne aga varsti oli kõik normaalne ning ma sain ise käidud.

Tagasiteel küsis Robert "Kas teeme täna filmiõhtu kahekesi?" "Muidugi võime teha." vastasin ma nägu naerul. "Siis sõidame poest läbi ja ostame midagi head" oli Robertil ettepanek, millega ma nõus olin. Sõitsimegi suurde toidupoodi, kust ostsime krõpsu, kommi ja juua. Maksime ära ning sõitsime KODU poole. Koju jõudes oli kuulda tõsist jutuajamist. Oli täiesti vaikne aga mingi mees rääkis. Võtsime jalanõud ära ning läksime käestkinni hääle suunas. Mul oli tõsine hirm, sest siin majas pole kunagi nii vaikne olnud. Alati kui keegi on midagi rääkind on teised midagi kommenteerinud ja vahele rääkinud.

Hääl tuli köögist. Olime juba ukse juures. Robert minust eespool ja mina tagapool. Nägin, et kõik istuvad liikumatult ümber laua tõsiste nägudega. Hääl ei tundunud mulle tuttav, niiet rääkijaks pidi olema tundmatu. Astusime koos Robertiga kööki ning kõik jäi haudvaikseks. (rääkija jäi vait) Vaatasin kõnelejat ja selleks oli ....